Noodikirjana üles ehitatud linn

Tartu ülikooli peahoone. Foto: Kristjan Teedema

​Hiljuti ilmus Tartu ülikooli arhitekti Johann Wilhelm Krauset ja tema pärandit käsitleva koguteose viies ja viimane köide. Sellega on teostunud professor Juhan Maiste idee panna kaante vahele ühe Tartu nägu tohutult mõjutanud arhitekti lugu tema loomingu kaudu.

Professor Maiste, juba koguteose mahtu silmates – kokku ligemale 2000 lehekülge – tahaks küsida, kas nüüd on Krause kohta kõik läbi uuritud või on midagi, mis on jäänud veel ütlemata? 

Iga lõpp on algus. Kunagi ei ole kõik öeldud. Tulevad uued inimesed, tegelikult on nad juba kohal, ja kõik algab uuesti. Ajalugu on ühelt poolt teadus, mis tugineb faktidele, mille põhjal luuakse lugu – narratiiv, ning teiselt poolt lugu, mida iga põlvkond räägib ja kirjutab uuesti, toetudes juba eelnevate põlvkondade tehtud tööle.

Ajalookirjutus on umbes nagu helilooming, kus heliloojate, siin Krause ja tema mõttekaaslaste loodud ülikool võib saada üha uue interpretatsiooni. Sest ülikool ei ole ju mitte ainult teadus, laboratooriumid ja isegi mitte üksnes raamatukogu, vaid arhitektuuriteos, ansambel linnas ja pargis.