Erki Pruul: tõehetk. Kas meil on tegelikult kultuurilinnana midagi pakkuda?

Erki Pruul

FOTO: TPM

Kultuuripealinna kampaania meeskond näitas hiljutise teemavalikuga, et nemad seda pidu küll korraldama ei hakka. Ja see on suurepärane uudis!

Eelmisel neljapäeval tutvustati Genialistide klubis pidulikult pealkirja, millega Tartu 2024 kandideerimismeeskond hakkab sõnastama ja raamima kultuuripealinnaks pürgimist. Eeloleva aasta jooksul saab juhtmõte nähtavaks peamiselt rahvusvahelisele otsustuskomisjonile mulje avaldamiseks, aga küllap laiemale publikule ja linnarahvale kaasamõtlemisekski. Loomulikult peaks sellest saama ka tarvilik töövahend korraldajatele endile.

Alapealkirjad kultuuriürituste täiendusena on laialt levinud ja kõlavad enamasti asjakohaselt. Tavaliselt toimivad need rõõmsa hõikena põhiürituse nimelisana. Nii näiteks on Viljandi pärimusmuusika festival kasutanud teemapealkirju «Uut ja vana», «Sajaga!», «Sest tuleb üks tants!». Need kõik on aidanud nii korraldajatel kui ka külastajatel valikute virvarris kainet pead säilitada ja ennast olukorrale vastavalt peenhäälestada.

Kui isegi niisuguse nišifestivali puhul, nagu seda pärimusmuusika festival vaieldamatult on, ei tekita alapealkirja vajalikkus küsimusi, siis kultuuripealinna programm lausa karjub selliste raamide järele. On see ju sisuliselt tervet aastat hõlmav festival, mis vajab fookust, mille külge ennast kinnitada.

Sedapuhku tuli Tartus pealkirja väljamõtlemisel appi seesama linn ise. Eeldan, et kandideerimisraamatu koostajad alustasid nimepanekuprotsessi küsimusega, mida Tartu kultuurielule täna ja kuue aasta pärast kõige rohkem tarvis on. No eks ikka ja alati inimesi, nii kvalitatiivses kui ka kvantitatiivses mõttes. Vaja on helgeid päid, kes asju välja mõtleks, ja ballasti, kes seda tarbiks. Seda kõige üldisemalt. Kitsamalt võitlejaid ääremaastumise, provintsimentaliteedi ja allaandmismeeleolude vastu. 

Tahame või ei taha, aga leidub isegi selliseid tartlasi, kes arvavad, et kultuuripealinnaks peaks saama Narva. Nad ei ütle seda mitte kibestunult, vaid siiralt, sest isegi tühi leht on huvitavam kui äraleierdatud Tartu vaimu narratiiv.

Küllap arvasid paljud, et samale narratiivile ehitataksegi üles ka seekordne suur kampaania. Aga heade mõtete linn üllatas ja isegi rabas.

Kõik, keda olen kuulnud sel teemal viimastel päevadel rääkimas, alustasid teemavaliku kommenteerimist sõnadega üllatav, ootamatu, poleks uskunud jms. 

Ütlen välja: «Ellujäämise kunstid» («Arts of Survival») ehmatas mind esmakuulmisel. Pidulikkust pole selles ju grammigi! Kõlab nagu aasta rasket tööd. Milleks mulle see: las kultuuripealinna korraldajad teevad tööd, mina tahan pidu ja üle maailma kokku sõitnud külaliste kiitusi meie ilusa ja targa linna aadressil. 

Aga kui mõtlema jääda … Kas selline teemavalik pole mitte tarvilik vajutus kultuurikorraldajate õrnale kohale? Kes selle peo peab ikka püsti panema, kui mitte meie ise? Ei sõida meile, nagu Narvasse, kohale meeskond pealinnast, kes selle kultuurivärgi siin püsti paneb ja pärast rongiga Kalamajja tagasi vihiseb.

Sestap ei jää üle muud, kui soovida meeldivat lahtisest uksest sissejooksmist.

Nüüd on tõehetk käes: kas meil on ka päriselt midagi pakkuda, või peame tunnistama, et Toomemägi, ülikooli peahoone ja Eesti Rahva Muuseum jäävad ka järgmiseks sajandiks ainsaks kolmnurgaks, mida mööda meie külalisi loksutatakse?

Või näevad nüüdses protsessis head võimalust uued tulijad ja needki, kellest me praegu veel midagi ei tea? Kas sünnivad uued festivalid või jäävad hansapäevad endiselt linna esindusürituseks? Kas vanad tööstushooned saavad endale asukad, kes neis hoonetes väärtust näevad või kuuluvad nood majad siiski lammutamisele ja büroohotellidega asendamisele? Kas Kivi ja Raatuse tänav on järgmised, mis tänapäevase lahenduse saavad, või jääb Roosi tänav pildina peldiku seinal ainsana Ülejõe linnaosa kaunistama? Siit võiks jätkata paljude küsimustega, mida tundlikuma kultuurinärviga tartlased sageli esitama kipuvad.

Paistab, et Tartu kultuuripealinn 2024 korraldajad neid küsimusi ei karda, aga nad ei torma ise labidaga ehitusplatsidele. Nähes, kuidas teemat esitledes ei müüdud meile (linnarahvale) maha valmis produkti, vaid tööriistakasti selle kõige paremas tähenduses, julgen sündmuste senise käiguga rahul olla.

Kampaania esimestest päevadest alates kaasamisest rääkinud meeskond näitas pealkirjavalikuga õnnestunult, et nemad seda pidu küll korraldama ei hakka. Ja see on suurepärane uudis! Tartu 2024 paistab olevat inimeste käes, kes ei üritagi ise kultuurikalendrit kokku panema hakata, vaid pakuvad selleks ideaalset platvormi – rahvusvahelist mastaapi – ja mis paraku pole ka mitte vähem oluline – tavapärasest rohkem raha ürituste korraldamiseks. 

Nõrk koht selle kõige puhul on see, et alustama peaks juba praegu, sest traditsioonide ümberkirjutamine võtab üksjagu aega. Oleme aeglased, riske ei armasta. 

Seepärast arvan, et isegi paljud ärksad kultuurikorraldajad ei näe veel võimalusi, mida juhtmõte «Ellujäämise kunstid» pakub – mitte siis võitlust elu ja pisukese kulkaloterii eest tihedas kultuurielus, vaid võimalust muutuvas maailmas ja Tartus oma head mõtted lõpuks tööle panna.

Eeldan ja olen tegelikult ka ise üle kontrollinud, et Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna uks oli ürituste korraldajatele valla varemgi. Aga julgen väita, et nii pärani ei ole see viimase saja aasta jooksul veel olnud, kui nüüd saab olema. Sestap ei jää üle muud, kui soovida meeldivat lahtisest uksest sissejooksmist. Lets make Tartu great again!

FOTO: Artur Kuusi illustratsioon

Loe ka neid

Tagasi üles