Erik Puura: küsimus pole selles, kas tehas muudab keskkonna seisundi halvemaks, vaid selles kui palju ta seda teeb

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Tartu ülikooli arendusprorektor, keskkonnateadlane Erik Puura

FOTO: Margus Ansu

Keskkonnateadlane Erik Puura rõhutab järjekordses puidurafineerimistehase teemalises arvamusartiklis, et riigi käivitatud eriplaneeringu käigus ei hakata uurima mitte seda, kas keskkond jääks pärast tehase käivitumist sama puhtaks, vaid seda, kui palju halvemaks võiks Tartu, Emajõe ja Pepsi keskkonnaseisund vastavalt seadustele ja normatiividele minna.

Nagu arvata oligi, on alanud massiivne rünnak tartlaste eitava otsuse vastu. Peamine küsimus on, miks ei taheta lubada riikliku eriplaneeringu raames läbi viia uuringuid.

Alustame sellest, mis on kindlalt teada ehk mida ei ole vaja uurida. Fakt on see, et kindlalt on välja valitud kraft-tehnoloogia, samuti tehase tootmismaht, ning vaid majandusarvutuste kohaselt (tooraine, ressursivajadus, transpordiühendused) tuletatud välja kõige kasumlikum punkt Eesti kaardil, kus tehas peaks paiknema. Tuletamisel pole arvestatud mitte ühegi võimaliku keskkonnaprobleemi või keskkonnakuluga eeldusel, et õnnestub leida piisavalt puhas keskkonnatehnoloogiline lahendus.

Täiesti juhuslikult paikneb niiviisi leitud punktis Tartu linn (maksimaalne kaugus linna keskusest on 20 kilomeetrit). Või ehk selles mõttes mitte juhuslikult, et suure tõenäosusega on raudtee ja jõe ristumiskohal ikka mingi asustatud punkt.

Kuna tehase suuruse suhtes puudub igasugune kompromissivalmidus, siis väikeses Eestis on ainult üks koht, kuhu see tehas paigutada – majanduslikus mõttes, kui keskkonnaprobleeme ja keskkonnakahjusid mitte arvestada.

Nüüd on eelduseks, et õnnestub rajada niivõrd puhas tehas, et mingeid probleeme ei teki – on tuletatud loosung, et mitte mingil juhul ei rajata keskkonda saastavat tehast.

Mida hakatakse aga uurima? Uurima hakatakse seda, kui palju maksimaalselt võiks Emajõkke ja Emajõe kaudu Peipsisse reoaineid saata, ning kui mitu haisupilve ühest või teisest Tartu lähedal valitud asukohast võiks olla lubatud Tartu peale lasta.

On teada, et võetakse kasutusele kraft-protsessi parim võimalik tehnoloogiliste lahenduste kompleks, ja see on täpselt see, mis on just kasutusele võetud Soomes Äänekoskis. Tehase kodulehelt on leitav juba installeerimisfaasis (esimesed pool aastat) teated kümne haisuperioodi, kahe veereostusjuhtumi, kahe tolmuemissiooni ning nelja tulekahju kohta. On fakt, et näiteks 4. veebruaril kandus haisupilv tehasest 52 kilomeetri kaugusele, läbi Jyväskylä Muurameni. Samas mainitakse, et tehase käikulaskmine on õnnestunud paremini kui oodatud.

Kui vaatame veereostust, siis keskkonnaluba ja vastavalt heitmed on sama suured kui varasemal tehasel, ja selle üle tuntakse rõõmu, sest uus tehas on kolm korda suurem kui varasem. Arvestades Äänekoski tehase emissioone kui parimat võimalikku tehnoloogiat nii suure tehase puhul on professor Ülo Mander kõik lähteandmed põhjalikult läbi töötanud ning andnud hinnangu, et Emajõe reostuskoormuse suurenemist ning Peipsi järve eutrofeerumist arvestades on tehase rajamine lubamatu. Vaid ühe komponendina, mistahes täiendav fosforikoormus suurendab Peipsi järve eutrofeerumist.

Ja nüüd tuleme tagasi selle juurde, mida on plaanis uurima hakata. Uuringud püüavad öelda, kui palju ikkagi võiks reostusaineid Emajõkke paisata ning missugune asukoht Tartu lähedal on kõige väiksema lisakoormusega keskkonnale. Samas näiteks Peipsi järve eutrofeerumise suhtes ei ole millegi vahel valida – käsitledes kõiki veereostuse komponente kompleksselt on professor Ülo Mander selgelt öelnud, et ei saa jõkke parima võimaliku tehnoloogia alusel reostusaineid juurde lasta.

On absoluutselt kindel, et reaalselt kaasnevaid keskkonnakulusid arvestades on tehasele Eestis mitmeid alternatiivseid asukohti – kus haisupilvedega mõjutatud inimeste hulk on väiksem või veekogu suurem ja vähem tundlik (professor Ülo Manderi poolt välja tooduna mere puhul pole fosforiprobleemid nii teravad).

Võime öelda, et igal asjal on oma hind, kuid kui tartlased on otsustanud, et nii nemad kui nende lapsed ja lapselapsed ei soovi järgneva 50 aasta jooksul haisupilvi ja kõiki teisi negatiivseid keskkonnamõjusid taluda (ja seda on ettevõtjad möönnud, et sellest ei pääse), siis on õigus niiviisi otsustada.

Veel kord, plaanitud uuringud hakkaksid uurima mitte seda, kas keskkond jääks sama puhtaks, vaid seda, kui palju halvemaks võiks Tartu, Emajõe ja Pepsi keskkonnaseisund vastavalt seadustele ja normatiividele minna. Äänekoski näitel tekkivate keskkonnamõjude osas aga on mõjud Tartule, Emajõele ning Peipsile võimalikest alternatiividest kõige halvem valik, mida väga paljud tuhanded tartlased hindavad lubamatuteks.

Siiski, kuna on ilmunud ka täiesti absurdsed arvamused, näiteks nagu tänapäevane tselluloositehas pigem hoopis puhastaks vett (mis tähendaks, et veekogu olemasolu poleks tehase kõrval üldse vajalik, sest seda endisest puhtamat vett saaks taaskasutada), ja tundub, et ka sellise arvamuse uskujaid on palju, siis tõe väljaselgitamiseks ilmselt keskkonnaprobleemide sõlmpunktide uuringutest pääsu pole. Ning ajalugu näitab, kes rääkis tõtt ja kes valetas.

Tagasi üles