Nagu arvata oligi, on alanud massiivne rünnak tartlaste eitava otsuse vastu. Peamine küsimus on, miks ei taheta lubada riikliku eriplaneeringu raames läbi viia uuringuid.
Alustame sellest, mis on kindlalt teada ehk mida ei ole vaja uurida. Fakt on see, et kindlalt on välja valitud kraft-tehnoloogia, samuti tehase tootmismaht, ning vaid majandusarvutuste kohaselt (tooraine, ressursivajadus, transpordiühendused) tuletatud välja kõige kasumlikum punkt Eesti kaardil, kus tehas peaks paiknema. Tuletamisel pole arvestatud mitte ühegi võimaliku keskkonnaprobleemi või keskkonnakuluga eeldusel, et õnnestub leida piisavalt puhas keskkonnatehnoloogiline lahendus.
Täiesti juhuslikult paikneb niiviisi leitud punktis Tartu linn (maksimaalne kaugus linna keskusest on 20 kilomeetrit). Või ehk selles mõttes mitte juhuslikult, et suure tõenäosusega on raudtee ja jõe ristumiskohal ikka mingi asustatud punkt.
Kuna tehase suuruse suhtes puudub igasugune kompromissivalmidus, siis väikeses Eestis on ainult üks koht, kuhu see tehas paigutada – majanduslikus mõttes, kui keskkonnaprobleeme ja keskkonnakahjusid mitte arvestada.
Nüüd on eelduseks, et õnnestub rajada niivõrd puhas tehas, et mingeid probleeme ei teki – on tuletatud loosung, et mitte mingil juhul ei rajata keskkonda saastavat tehast.
Mida hakatakse aga uurima? Uurima hakatakse seda, kui palju maksimaalselt võiks Emajõkke ja Emajõe kaudu Peipsisse reoaineid saata, ning kui mitu haisupilve ühest või teisest Tartu lähedal valitud asukohast võiks olla lubatud Tartu peale lasta.