Jüri Kõre: hoolduskindlustus hoolekannet päästmas

Jüri Kõre

FOTO: TPM

Kuna meie oleme OECD andmetel avalikku raha pikaajalisse hooldusse suunamise mõttes Euroopas punane latern, on põhimõtteliselt igasugune praegusest erinev mudel samm edasi.

Riigikogu arutab sel nädalal väga tähtsa riikliku küsimusena hoolduskindlustuse kui eakate hoolekande rahastuse mudeli plusse ja miinuseid. Võimaliku eeskujuna Eestile nimetatakse Saksa kindlustussüsteemi. 

Tõsi ta on, et pikaajalist hooldust käsitlevad analüüsid toovad meie peamiste puudustena välja nigelat avalikku rahastust ja süsteemi kehva korraldust. Ja konstateerivad, et Saksa hoolekanne on Euroopa mastaabis keskmisest paremini rahastatud.

Kuna meie oleme OECD andmetel avalikku raha pikaajalisse hooldusse suunamise mõttes Euroopas punane latern (0,2% sisemajanduse koguproduktist), on põhimõtteliselt igasugune praegusest erinev mudel samm edasi. Kas eeskujuks võtta kindlustust kasutavad Saksamaa (avalikud hoolekandekulud 1,1%) ja Holland (4,3%) või eelarvepõhiselt asju korraldav Soome (3,5%), eeldab arvamusartiklist pikema mahuga kirjatööd.

Kuid esimene asi, mida hoolduskindlustuse üle arutledes silmas pidada, on see, et parem ei likvideeri automaatselt olemasolevaid korralduslikke puudujääke. 

Keskendudes hoolduskindlustusele, tasuks arvestada, et pikim kogemus selles on hoopis hollandlastel – 1968. aastast. Saksamaal alustati 1995, kaasati kõik ravikindlustusega seotud kodanikud. Viimasega sarnaselt on sel kohustuslik ja vabatahtlik osa. Riik stimuleerib vabatahtlikku rahakogumist, lisades kodaniku poolt kindlustuskassasse makstud kahele eurole omalt poolt ühe euro. Algusaastail oli maksumäär 1,7% (õigus hüvitisele tekkis nelja-aastase sissemakse perioodi järel), praegu 2,55% (nõutav on kaks aastat sissemakseid).

Eestlase silma-kõrva hellitavad muidugi väljamaksed. Summad mahuvad omastehooldajate jaoks vahemikku 316–901 eurot, koduhooldusteenuse kasutajatele 689–1995 ja hooldekodu kohale 125–2005 eurot kuus. Hooldatava dementsuse korral veel mõned sajad lisaks.

Ei maksa aga lasta ennast suurtest arvudest eksitada. See raha katab näiteks keskmise kvaliteediklassiga hooldekodus keskmise hooldusvajadusega isiku kuludest alla poole. Meil katab avalik rahastamine 25% üldhooldekodude ülalpidamiskuludest. 

Kui eemalt vaadata, võib taevas Saksamaa hoolduskorralduse kohal näida pilvitu. Kuid sealse autoriteetse organisatsiooni, Sozialverband Deutsch­landi hinnangul kasvab järjest nende sakslaste hulk, kes ei suuda hoolduse eest oma kodumaal maksta. Abi otsitakse üleaedsete juurest, Ida- ja Lõuna-Euroopast, Kagu-Aasiast. Uuringud näitavad, et neljast omastehooldajast saab hoolduskassalt toetust ainult üks.

Seetõttu on mõistetav ka 2011. aastal tööseadustikku tehtud täiendus. Nimelt on hoolduskohustusega isikul õigus kuni kaks aastat töötada osaajaga (poole koormusega), saades selle eest 75% lepingujärgsest palgast.

Kui hoolduskohustus lõpeb ja hooldaja läheb tagasi täisajaga tööle, siis hooldusperioodiga võrdse aja jooksul on täiskohaga töötamise korral tema palk 75%.

Kindlustussüsteem kui selline ei garanteeri, et sissemakstud raha jõuab väljamaksetena kindlustatuteni. Kujukas näide on meie kõrged töötuskindlustusmakse määrad, väikesed hüvitised ja riigieelarve tasakaalustamiseks kasutatavad kopsakad reservid.

Loodetavasti ei jää riigikogulastel see Saksa hoolduskorralduse oluline element tähelepanuta. Eespool oli juttu rahast, aga paar sõna ka teenustest. Lisaks põhiteenusele (omaste-, kodu- ja institutsionaalne hooldus) rahastab hoolduskassa toetavaid tegevusi: abi- ja hooldusvahendid, eluruumi kohandamine, turvasüsteemide (hädakutsungi, videovalve vms) ehitus ja haldamine, nõustamine ja koolitus, tugirühmade loomine jms. Kokku umbes 20 erinevat teenuste komplekti. 

Meie praegust hoolduse olukorda silmas pidades viib detailide kirjeldamine ilukirjandusse (ulmesse), nii et jätame need praegu kõrvale. Püüame pigem ennustada, mis võiks eelkirjeldatud süsteemi Eestis juurutamise korral poolehoidu leida või vastuseisu tekitada. 

Esiteks, ega kindlustussüsteem kui selline ei garanteeri, et sissemakstud raha jõuab väljamaksetena kindlustatuteni. Kujukas näide on meie kõrged töötuskindlustusmakse määrad, väikesed hüvitised ja riigieelarve tasakaalustamiseks kasutatavad kopsakad reservid. Teiseks, sakslastega võrreldes 180 kraadi erinev arusaam heast ja õiglasest ühiskonnast. Teisisõnu väärtushinnangud.

Kõigil kindlustatutel on võrdne õigus hüvitisele, selle suurus sõltub hooldusvajadusest. Maksustamisel pole kodanikud võrdsed. Üldine maksumäär on 2,55%, lastetutel 2,8%. Sisuliselt on tegemist lastetusmaksuga. Ja see on nähtus, mis Eestis sootust, abielutust, lastetust varjamatult või maskeeritult propageeritavaid rühmi ja neid puššivaid poliitikuid ärritab rohkem kui härjavõitlus Hispaania või Portugali loomakaitsjaid.

Kolmandaks, meie praeguse pikaajalise hoolduse süsteemi sisemine tasakaalustamatus. Kuigi kõik põhiteenused (omaste-, kodu- ja institutsionaalne hooldus) on avaliku võimu hallata, ei käsitleta neid meie praktikas omavahel seotud süsteemina.

Koduhoolduse (k.a formaalne omastehooldus) ja institutsionaalse teenuse proportsioonid on meil ja Saksamaal sarnased – kahe kodus hooldatava isiku kohta üks hooldekodu klient. 

Kui võtta arvesse koduhoolduse madalamat hinda, saaksime aga proportsionaalselt sama raha eest pakkuda võrreldes sakslastega rohkem teenuseid. Või senisest märksa paremat hooldust.

2002. aastal valitsuse heakskiidu saanud hooldusravivõrgu arengukavaga püüti hoolekandele kehtestada mingeid normatiive. Üldhooldekodu kohtade vajaduseks 2015. aastal saadi 3900. Praegune tegelik arv 8200 on prognoositust üle kahe korra suurem. Kui hooldusesse peaks näiteks sellest samast hüpoteetilisest kindlustusest tulema lisaraha, valatakse see otsekohe betooni.

Kui eemalt vaadata, võib taevas Saksamaa hoolduskorralduse kohal näida pilvitu. Kuid järjest kasvab nende sakslaste hulk, kes ei suuda hoolduse eest oma kodumaal maksta.

Ja viimaks süsteemi terviklikkuse küsimus. Seadusandjate üldiselt ebaleva hoiaku olukorras on kindlalt välja öeldud: kui juurutada hoolduskindlustus, siis mitte ühegi seni töötava süsteemi eeskujul. See meenutab pensionikindlustuse loomist, kui sakslastelt võeti üle ainult üks nende süsteemi element, esimene pensionisammas. Tulemus on eeskujust sama kaugel kui Maa Päikesest.

Saksa institutsioonid on meie omadega juriidilises mõttes üsna sarnased. Hooldekassad on nagu meie haige- või töötukassa avalik-õiguslikud, teenuseosutajad on nii tulunduslikud, mittetulunduslikud kui ka avalikud ettevõtted. Kuid nii nende omavaheline kui ka avaliku võimuga koostöö on märksa efektiivsem. 

Tavapäraselt põhjendatakse meil ebavõrdsust teenuste kättesaadavuses, kvaliteedis ja hinnas killustatud omavalitsuskorraldusega. Saksa näide, kus umbes 200 hooldekassat hindavad ühtsete kriteeriumide järgi teenusevajadust, sõlmivad lepinguid 13 500 institutsionaalse ja ligikaudu sama arvu koduhooldusteenuse pakkujaga, tõestab, et ühtsetele kvaliteedinõuetele vastav teenusekorraldus on ka suure hulga osaliste olemasolu korral täiesti võimalik. 

Oma panuse annavad selleks 40 sõltumatut järelevalveorganit, millesarnaseid meil pole ja ilmselt ei tule.

Samasugune ilusa nimega Centrum Indicatiestelling Zorg sõltumatu lüli on olemas ka Hollandi hoolekandes.

Eelnev ei olnud kindlustusmudelit turundav tekst. Nagu juba öeldud, on parem rahastus hoolduse paranemise eeldus, mitte garantii. Naistepäeva künnisel sai riigikogu teemat terviklikult lahata. Kaks kolmandikku hooldatavatest ja veel suurem protsent hooldajatest on meil naised. Ja parem hoolekandekorraldus on võrreldes mängudega palgalõhe ümber hoopis suurem panus sooliselt õiglasema ühiskonna loomisse.

Loe ka neid

Tagasi üles