Insult halvas korraga nii ema kui poega

Kaks vaprat: poeg Maano Koemets ja tema ema Silvi-Silja Koemets Tohtri talu koduõuel Rannus. Foto: Kristjan Teedema

Lugu emast ja pojast. Sellest, kuidas ema sai pärast vähilõikust juba paranema hakates uue hoobi – insuldi. Ja kuidas mõned kuud hiljem tabas poega, kes ema pärast muretses, seesama haigus. Ning kuidas nad mõlemad sellest olukorrast välja rabelesid ja teineteisele toeks olid.
See lugu on Rannu valla endisest perearstist Silvi-Silja Koemetsast ja praegusest vallavanemast Maano Koemetsast.
 

«Teate, mis ma tegin… Vaadake, ma ise leidsin, ma ise vaatasin,» ütleb Silvi-Silja Koemets erutatult, aga rõõmuga.

Tal on käes ajaleht, milles on juttu Tartu Ülikooli Kliinikumi taastusraviosakonna spetsialistidest ja uutest ravivõtetest. Ta on üliõnnelik, et on lehes õiget asja märganud ja kõike suurepäraselt mõistnud.

Vastuokslik elu

«Ma nii hästi ei või, ma ei saa, aga tema ütleb mulle, et ma olen ikka palju parem,» räägib Silvi-Silja Koemets edasi. Ta teab, et see jutt võib võõrale inimesele segasevõitu tunduda, ja osutab seepärast ajaleheloos ühele allakriipsutatud kohale. Selles lõigus on kirjas logopeed Anne Uriko nimi. Just Anne Uriko juures Silvi-Silja Koemets praegu iga nädal oma kõnetehnikat lihvimas käibki.

45 aastat Rannu valla inimesi ravinud perearstil Silvi-Silja Koemetsal on käsil esimene erusolemise aasta. Väga raske aasta – kevadel vähilõikus ja sügisel insult. Aasta, mil tuli leppida mõttega, et oma patsientide juurde tagasi ta enam ei pöördu.

Nüüd on tema patsient, kes peab teraselt kuulama teiste arstide juttu ja tegema täpselt nii, nagu spetsialistid õpetavad. Elu on aga näidanud, et Silvi-Silja Koemets suudab olla väga hea õpilane.
«Mul oli kõik nii hästi, aga vaadake, mis juhtus – õudne!» lausub ta ja raputab pead. «Ja ma üldse poleks tahtnud, aga just sellepärast, et kõik inimesed on olnud mu vastu nii head, ja Valentina…»

See viimane lause selgitab, miks lubab Silvi-Silja Koemets oma majja ajakirjaniku ehk täiesti võõra inimese ja on nõus temaga oma haigusest rääkima. Ta lubab seda sellepärast, et on väga paljudele inimestele abi eest tänulik.

Valentina, keda Silvi-Silja Koemets ennist nimetas, on tema koduabiline. Valentina istub truult laua otsas ja toetab oma hoolealust intervjuu andmisel. Oma täisnime ei taha ta öelda. Ükski ilus palumine ei aita.

«Las ma olen lihtsalt Valja,» anub ta. «Las jääb nii.»

Valentina tuleb igal keskhommikul mõne kilomeetri kauguselt oma kodust ja jääb Silvi-Silja Koemetsa juurde kuni kella kaheni. Tegelikult ei ole ta ainult koduabiline, vaid isiklik suhtlemistreener, kes täidab seda rolli suure au ja pühendumisega.

«Ma tunnen doktor Koemetsa lapsepõlvest saadik, ta on mu peres kõiki ravinud,» lausub Valentina. «Minu vanemaid ja minu lapsi. Ja minu lapselapsi…»

Silvi-Silja Koemets noogutab, jah, nii see on.

Valentina käib teda vaatamas iga päev. «No mis me teeme? Jutustame, loeme ajalehte, koristame, siis teeme koos lõunat,» loetleb Valentina. «Tema koorib ka kartuleid, kui jõuab… Ükskord kooris supikartuleid.»

Silvi-Silja Koemets muheleb heatujuliselt vastu: «No väike tass, ma juba oskan muidugi!»
Valentina jätkab: «Ta saab kõigest aru, aga mõnikord ei oska ta öelda, mida tahab. Mina juba aiman – ja ma siis ütlen talle ette. Kui on õige, siis vastab tema: «Jaa!»»

Tohtri talus

Silvi-Silja Koemetsa noorima poja Maano Koemetsa töökontor ehk vallamaja jääb Koemetsade kodust kiviga visata.

Mõnikord käib poeg oma ema ja Valja valmistatud lõunat söömas. Maano Koemets on Rannu vallavanem ja asjatoimetuste tõttu viib tema tee sealt ikka mööda, paremale või vasakule.

Koemetsade kodukoht kannab nime Tohtri talu ja sel on oma ajalugu. Silvi-Silja Koemetsa nii eluruumid kui patsientide vastuvõtu ruumid on kõik need 45 aastat asunud sellessamas majas.

Sama õue peal on üles kasvanud poeg Maano koos vendade Indreku ja Tiidrekuga. Indrek Koemets on Lõuna prefektuuri korrakaitsejuht ja Tiidrek Koemets Viljandi haigla kirurg. Silvi-Silja Koemetsa kadunud abikaasa Tõnu Koemets oli Võrtsjärve limnoloogiajaamas veekeemik, uuris Eesti järvedest võetud veeproove.

Rannu valla uue perearsti tööruumid on ka esialgu ikka veel sellessamas Tohtri talus, nii et kui Silvi-Silja Koemets koos Valjaga köögis toimetab, on teisel pool ust asuvast ootekoridorist kuulda, kuidas patsiendid tulevad ja lähevad. Need helid tekitavad Silvi-Silja Koemetsas mõnikord suurt kurbust ja igatsust. Arst ei ole enam tema.

Maano Koemets tuleb koju aga sellelgi lõunal ja kinnitab, et ema füüsiline ja kõneline hakkamasaamine edeneb tõesti iga päevaga. Võrdluseks meenutab ta eelmise aasta oktoobrit, mil ema insuldi järel alles haiglavoodis lamas.

«Ta tundis meid ära küll, aga kas ta meid ka päriselt ära tundis, see mure jäi ikka. Sest meie nimesid välja öelda ta ei osanud,» meenutab Maano Koemets. «Vend viis perepildi, kus olid kõik pojad ja miniad ja lapselapsed peal, ning kirjutas nimed juurde.»

Esimene rõõmustav hetk oli Maano Koemetsa meelest see, kui ema hoidis käes mingit ajakirja ja näitas sealt üht kohta, kus seisis nimi Indrek, suvaline Indrek. «Aga minu venna nimi on ju ka Indrek ning ema oli leidnud silmadega selle koha üles ja tundis mälu järgi ära,» meenutab ta. «See andis lootust.»

Detsembris, mil Silvi-Silja Koemets juba kodus elas ja Maano Koemets lõviosa oma vabast ajast tema juures veetis, algas vaikne paranemine. Samal ajal tuli Maano Koemetsal endal aga pead murda selle pärast, mida kahe läbikukkunud perearstikonkursi järel vallas teha. Kust ikkagi inimestele uus tohter leida, sest tema ema arst enam olla ei saa.

Silvi-Silja Koemets vaatab aga poega imetleva pilguga.

«Mul on nii tublid ja head lapsed... Teate, kui nad väikesed olid, neid oli ju kolm, väikesed…» räägib ta ja osutab Maano poole. «Mul oli küll väga hea mees, aga raske oli. Ja mind muudkui kutsuti igale poole, siia ja sinna…»

See «siia ja sinna» tähendab koduvisiite.

Maano Koemets mõtleb järele, enne kui ütleb. Ja lausub siis, et ega tema ema seda küll tunnista, et tema haigus võiks olla kuidagi seotud suure töötegemisega. Seda kindlasti mitte.

Poja lugu

On ilmselt veel midagi, mida Maano Koemets ka ise ei ole mõnda aega tunnistanud. Seda, et temagi tegi neil vahepealsetel kuudel endale liiga. Ühel jaanuarikuu hommikul, kui pool väga keerulisest töönädalast Rannu vallas selja taga oli, märkas Maano Koemets, et midagi on viltu. Midagi ta tasakaalu ja nägemisega.

«Tundsin veel, et ma olen väsinud, aga et ma olen enne ka väsinud olnud, siis ei pööranud ma sellele tähelepanu,» jutustab ta. «Võtsin auto ja sõitsin linna asju ajama... Kui ma hakkasin auto juurde tagasi tulema, märkasin, et mul on tükk tegu, et üldse parkimisplatsile jõuda. Kui siis lõpuks autoistmele vajusin, helistasin kiirabisse.»

Maano Koemets pani imestusega tähele oma häält – see kõlas täiesti purjus inimese häälena. «Mõtlesin veel, kas nad sellise jutu peale üldse välja sõitma hakkavad, aga tulid.»

Seda, miks 43-aastast Maano Koemetsa insult tabas, pole osanud ükski arst lõpuni põhjendada. Mehe verenäitajad on alati korras olnud, kolesterool normis, südametegevusele etteheiteid ei mingisuguseid, kaal ilus. Maano Koemets on harrastussportlane, kel meeldib jooksmas käia.

Kümme päeva pärast insulti ja trombolüüsravi suunati Maano Koemets taastusraviosakonda. Algasid tegevusteraapia tunnid, füsioterapeudi treeningud ja logopeedi konsultatsioonid.

«Need inimesed seal on kõik nii positiivsed,» meenutab ta. «Ütlesid: sa oled noor mees, küll paraned, pole hullu. Aga ikka on hirm... Et kas sa tuled sellest välja nii- või naapidi.»

Maano Koemetsale tundub, et kui inimene on raskes olukorras, lülitab ta mõned asjad peast välja. Temagi oleks võinud muretseda töö pärast, aga keskendus hoopis paranemisele. Uuris iga päev, kas parem käsi ja jalg hakkavad juba natuke rohkem liikuma. Hiiglama suur saavutus oli tema meelest see, kui sai ühel päeval ise vetsu minna.

Maano Koemetsa kindel veendumus on, et taastusraviga tuleb alustada niipea kui võimalik. Kõiki liigutusi tuleb õppida tegema õigesti, sest valesid harjumusi on raske pärast välja harjutada.

Ja toob näite. «Et mul parem pool hästi ei töötanud, siis olin ma enne taastusraviosakonda sattumist juba ühe lühikese nädalaga õppinud sööma vasaku käega. Aga nii ei tohi – tuleb süüa selle käega, millega ei saa,» räägib ta.

«Või kui sa hakkad ust lahti tegema. Kergem on teha seda nii, et sa lihtsalt tõstad õlga, mitte kätt. Aga kasutada tuleb lihaseid. Kõndimisel on sama oht. Kui oma järelelohiseva jalaga astuma hakkad, kipud sa tõstma seda puusast üles. Jälle vale!»

Mis Silvi-Silja Koemetsa puutub, siis poja haigestumisest kuuldes muutus ta väga aktiivseks. «Tahtis mind kohe vaatama tulla. Kas jala või bussiga – kuidagi nii ta ütles,» räägib poeg. «Meil oli päris tegu temaga, ja ma ikka väga kartsin ta pärast tõesti.»

«Sul olid ju ühed ja teised… Sa ütlesid ikka,» lausub Silvi-Silja Koemets vahele ja nõuab, et poeg tõlgiks tema mõtte arusaadavaks.

«Ühed ja teised olid, ütle nimi,» kordab Silvi-Silja Koemets nõudlikult.

Poeg taipab: «Jaah... Maarjamõisas oli mu arst Anne Õunapuu.»

«Just-just, ütle seda,» utsitab Silvi-Silja Koemets poega edasi.

«Taastusraviarst oli mul Reet Tanne, tegevusterapeut aga Ma­­riliis Romandi ja füsio­­terapeut Triin Kaldur,» lõpetab poeg kuulekalt.

Silvi-Silja Koemets on rahul. Nüüd on kõik olulised inimesed, kes tema ja ta poja jälle terveks tegid, üles loetletud. «Saad sa aru miuke...» lausub ta, ja see tähendab imetlust ja tunnustust nende inimeste tööle. «Mulle on poeg kõige tähtsam, muu pole üldse midagi,» ütleb ta ainult.
Maano Koemets, keda insult tabas tänavu 27. jaanuaril, asus taas tööle 1. märtsil.

Õppetunnid

Maano Koemets tunnistab lõpuks, et teda on pannud ema haigus teistmoodi mõtlema.
«Ma olin ju terve elu harjunud sellega, kui tugev inimene on mu ema. Ta on olnud nii hea ema,» räägib ta. «Ma mõtlesin palju asju veel... Ja ma otsustasin, et peab olema talle nii palju toeks kui võimalik.»

Küsimuse peale, kas on midagi, mida Maano Koemets nüüd ise teistmoodi teeb, vastab ta: «Mul tuleb õppida tööd tegema ja puhkama õiges vahekorras. Asjad läksid enne paigast ära. Sõna «tervis» on saanud uue tähenduse. Kõige enam andsid paranemisel tahtejõudu ema, mu naine ja lapsed.»