Tselluloositehase eestkõneleja Margus Kohava: uus tehas aitab Eesti elu edendada

Margus Kohava Foto: Mihkel Maripuu

Metsa- ja puidutööstussektor on ala, kus Eestil on suured kogemused ja valitseb teadmine, et iga metsast välja toodud puu tuleb maksimaalselt väärtustada. Maailma kogemus kõneleb, et tugeva puidutööstusega riikides on stabiilne ja kestlik metsandus. On ka loogiline, et tööstusharu ei sae oksa, millel ise istub. Sellest teadmisest tuleneb ka Est-For Investi kavatsus rajada Eestisse nüüdisaegne puidurafineerimistehas, mis väärindaks olemasolevat ressurssi. Selle tehase pärast ei peaks raiuma ühtegi lisapuud, see kasutaks seni ekspordiks minevat paberipuitu ja hakkpuitu.

Mis oleks, kui tehase idee looks Tartu kogukondadele, teadlastele ja ettevõtjatele ühise eesmärgi, kuidas viia Euroopat või maailma kõige keskkonnasäästlikemate lahenduste poole, mis lubaks säilitada me elukvaliteeti ja samas koormaks keskkonda vähem? 

Inimkond ei saa jätkata senisel viisil tarbimist ja energia tootmist ning pead liiva alla peita – me koduplaneet ei pea sellele vastu. 

Järgmistele põlvkondadele  mõeldes peame tegutsema teisiti. Seepärast on meie idee luua puidurafineerimistehas, mille põhitoodang on taastuvad biotooted, sealhulgas ka tselluloos, kuid mitte ainult. Elektrienergia on üks kõrvaltoode paljude seas, kuid tema mõju on suur. Tehase elektritoodang suurendaks rohelise elektrienergia tootmist Eestis vähemalt 48 protsenti võrreldes 2016. aastaga. Enam väheneks Eesti süsinikujalajälg, kui fossiilset päritolu elektrienergiat asendaks taastuvenergia. Tehas aitab vähendada Eestis kasvuhoonegaaside teket 1,6 protsenti võrreldes 2015. aastaga. Samaväärne efekt oleks, kui Eesti teedel sõidaks 83 000 sõiduautot vähem. 

Peale selle oleme ka taastumatutest ressurssidest tehtud toodete tarbijad, olgu selleks kilekotid, plast või polüester. Aga saab ka teisiti – näiteks Prantsusmaa keelustab  2020. aastal ühekordsed plastnõud. Naftapõhise nailoni saaks asendada ja puuvilla tootmist saaks ohjeldada, kui pakkuda lahendusi. Ja need on tselluloosipõhised.

Eesti 104 000 metsaomanikku ja Läti 127 000 metsaomanikku koos mõlema maa riigimetsaga peavad üleval Põhjamaade heaoluühiskonda, sest raiest saadud üks sortiment läheb ekspordiks väga odavalt. Neil metsaomanikel oleks tehase rajamisest kõige rohkem kasu võita. Maapered on juba «eksportinud» oma pojad ja tütred, nad  vajavad stabiilset sissetulekut, mis võimaldaks kavandada oma elu Eestis. Naasta aitaks see, kui on tööd ja tulevikku, millest unistada. Seda kõike saaks saavutada puitu rohkem väärindades ja vähendades toormaterjali eksporti.

Puidurafineerimistehase rajamine ühendab erinevaid tehnoloogiaid ja seetõttu oleks see tähtis samm Eesti teaduse ja ettevõtluse koostöö edendamisel. Koostöö algaks tegelikult juba nüüd, kui riigi eriplaneeringu käigus tehakse kõikvõimalike tehnoloogiliste, sotsiaal-majanduslike, keskkonna- ja muude tingimuste analüüs. Tehas hakkaks vajama pidevalt uuendusi, mis eeldavad kõrgtasemel koostööd teadlastega. See esitab tõsise ülesande, aga usun, ka motiveeriks meie ülikoole ja teadlasi. 

Mis oleks, kui Tartusse kujuneb puiduväärinduse valdkonna klaster? Tehas vajab mitmesuguseid teenuseid, mille pakkujad saavad käitise juurde kobarduda. Ennustan, et tekib ettevõtteid, kes väärindavad puidurafineerimistehase toodangut ja loovad uusi tulevikutooteid ja -teenuseid, nagu näiteks nanotselluloos, teise põlvkonna biokütused, ketravad viskoosi puhtast tselluloosist, aga miks mitte ka süsinikkiudu ja viskoosmaterjale, ehk nii auto-, riide- kui ka kosmeetika- ja ravimitööstuse komponente.

Tööstus  ei tähenda rikutud loodust

Puiduväärindamise tehnoloogia on viimase 15 aastaga teinud suure arenguhüppe. Pole võimalik võrrelda 1938. aastal Kehrasse ehitatud tselluloositehast tänapäevaste tööstusettevõtetega. Tollal toodeti Eestis auruvedureid ning modernseks peeti kivisöega köetavaid elamuid. Aeg on edasi läinud. Tänapäeval on keskkonnahoid esmatähtis. Uuringutulemuste selgumisel võrreldakse maailma tipptehnoloogiaid ning otsitakse sobivaid lahendusi vastavalt võimalike asukohtade keskkonnatingimustele. 

Usun, et Eestisse saab rajada kõrgtehnoloogilise ja keskkonnahoidliku puidurafineerimistehase. Kas ma tean, kuidas? Täpselt veel ei tea. Aga iga päev tegelen sellega, et usust kasvaks välja plaan, lahendused, vastused põletavatele küsimustele ja lõpuks ka kõigile osalistele käegakatsutav – garantiid. Tehase toimimise garantiid, mis saavad põhineda vaid tehnoloogide ja teadlaste koostöös välja töötatud lahendustel: argumentidel ja faktidel, mitte pooltõdedel. 

Ainult olles avatud, kasutades kogemusi ja teadmisi mujalt ning neid sobitades, sünteesides ja sadu kordi läbi arvutades saab leida Eestisse sobiva lahenduse. Alles siis saab anda vastuse küsimustele, kas ja kuidas. Ikka ja jälle kohtume inimestega, kes varasematele kogemustele tuginedes pelgavad, et halvad stsenaariumid saavad tõeks ja idee tuleks maha matta. Ka kohtame inimesi, kes võtavad seisukoha mõjutatuna oponentide hirmutamistaktikast, mis põhineb valedel ja pooltõdedel. Kui aga korraks peatuda ja küsida, kas ja kuidas saab uutmoodi, tulevad ka lahendused. 

Puidurafineerimistehase jaoks vajalikud vastused, kuidas nüüdisaegne tööstus ja keskkond koos rahujalal eksisteerivad, on leitavad, sest iga päev mõeldakse maailmas välja midagi uut. Mitte pead liiva alla peites ja ainult teaduspõhiselt edasi liikudes saame leida lahendusi ja lahendada praktiliselt meie ja maailma ees seisvaid probleeme. Kuidas tehast oleks võimalik praeguse tehnoloogia juures Eestisse ehitada nii, et keskkond ei kannata, aitavad vastata kahe-kolme aasta jooksul tehtavate uuringute tulemused. Teistmoodi õigele otsusele jõuda ei saa. 

Otsust tehast rajada veel pole 

Tehase rajamise otsust ei ole tehtud. Riiklik analüüsi-etapp eesmärgiga uurida tehase rajamise võimalikkust on alles algamas ja lõpliku otsuse saab teha pärast uuringutulemuste selgumist. Praegu on selleks vajalik tehase keskkonnamõjudega seotud andmestik kasin objektiivsetel põhjustel. Riigi eriplaneeringu protsess pole stardipakult edasi liikunud, sest riik komplekteerib alles oma meeskonda. Pärast seda alustab rahandusministeerium planeeringu sisulisi tööetappe, millega kaasnevad muu hulgas nii keskkonnamõjude hindamine kui ka keskkonnamõjude strateegiline hindamine.

Usun, et Eestisse saab rajada kõrgtehnoloogilise ja keskkonnasõbraliku puidurafineerimistehase. Kas ma tean, kuidas? Täpselt veel ei tea. Aga iga päev tegelen sellega, et usust kasvaks välja plaan.

Kokku on etappe neli. Iga etapp päädib 60 päeva pikkuse avaliku väljapanekuga, kus tutvustatakse uurimistöö tulemusi, korraldatakse seminare ning antakse kogu eelinfo selleks, et huvirühmad võimalikult konstruktiivset tagasisidet saaks pakkuda. Nende seas on ka asukohaga seotud omavalitsused, inimesed, ettevõtjad. Järgneb võrdlev analüüs, kus ka kõige kriitilisemaid argumente kõrvutatakse uuringutest ja eksperdihinnangutest saadud infoga. Täpne asukoht Emajõe ümbruses leitakse kriteeriumide kogumi võrdleva analüüsi tulemusena, kus kõrvutatakse nii inim- kui ka looduskeskkonna vajadusi. 

Eelmisel nädalal avaldatud avaliku arvamuse uuringust sain kinnitust oma maailmavaatele: kui valida üks või teine, siis eelistavad eestlased puhast elukeskkonda majanduse arengule.

Nii ka mina, mu kolleeg Aadu Polli, investorid ja teised, kes meie projektiga aktiivselt tegelevad. Ja ega ka soomlased, rootslased, sakslased või Ida-Virumaa elanikud meist selles asjas erine – ootused elukeskkonnale on täpselt sama kõrged kui meil. Ma mõistan, et viimasel ajal Soome uusima biotoodete tehase käiku laskmise faas ja sellega kaasnenud lõhnahäiringud hirmutavad tartumaalasi.

Mõistan ja pean nagu teiegi tähtsaks Emajõe tervist ning olen nõus, et seal peab ka edaspidi ujuda saama. Hirmude loetelu võiks jätkata pikalt, kuid kinnitan, et Est-For Invest ei hakka rajama tehast, mis saastab keskkonda. Tuleb leida lahendused ja asukoht ning ehitada tehas nii, et Tartu elanikud ei märkakski selle olemasolu.      

Olen kuulnud öeldavat, et tehase idee arutelu on demokraatia proovikivi. 

See on proovikivi tõesti: kas laseme end vallata hirmudel ja pooltõdedel või suudame teha kaineid ja argumenteeritud valikuid. Oleme pärinud selle planeedi oma lastelt ja peame selle andma tagasi paremas olukorras, kui me selle saime. Selleks peame midagi tegema, mitte pead liiva alla peitma. Täpselt samamoodi ei soovi me pärandada lastele ühiskonda, kus valitsevad pooltõed ja rasketele küsimustele ei saa vastust otsida. 

Kinnitan seda enda, Aadu Polli, Aimar Varula, Arvo Türneri, Heiki Vahermetsa, Peedo Pihlaku, Toomas Metsa, Virko Lepmetsa, Peeter Mändi, Kaido Jõelehe, Jüri Külviku, Mati Polli ja Tiit Nilsoni nimel – me oleme kõik isad, osa meist ka juba vanaisad, kes oma laste ja lapselaste elukeskkonnast hoolivad täpselt sama palju kui tartlased.