Veel tselluloositehasest: ka raskesti mõõdetavad väärtused on tähtsad

FOTO: Artur Kuusi illustratsioon

Tartu on oluline hariduse, teaduse ja kultuuri keskus, hinnatud elukeskkond ning väärib, et linnalähiste arenduste kaalumisel tehtaks parim, et arvestada nende mõju linna sotsiaalsele ja kultuurilisele arengule, elanike heaolule, väärtustele ning kultuurielule ja -pärandile. Praegu on õige aeg küsida, kuidas tehase rajamisega kaasnevaid sotsiaalseid ja kultuurilisi mõjusid hindama hakata

Arenenud demokraatlikes riikides on sotsiaalsed ja kultuurilised mõjud olnud planeeringute hindamise osa juba mõnikümmend aastat ning nende hindamise viisid on teinud läbi kiire arengu ülalt-alla-eksperdihinnangute andmisest hindamisviisideni, mis lõimivad kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid meetodeid, teaduslikku ekspertiisi ja kogukonna  osalust. 

Ida-Euroopas, sh Eestis ei ole taristuplaneeringuis olnud tavaks selliseid mõjusid hinnata ning sotsiokultuuriliste probleemide eiramist või marginaliseerimist taristu arendustes on teatud määral kompenseerinud vabasektori aktiivsus ja poliitiline lobi. Neist kahest aga alati ei piisa, et vältida ühiskonna polariseerumist, mõjutatud kogukondade otsustusprotsessist kõrvalejäämist ning kodanike poliitilist kibestumist.

Senises praktikas taandub kaasamine sageli elanike teavitamiseks ja valitud huvirühmade seisukohtadega arvestamiseks, sotsiaalsed mõjud aga sissetuleku või tööhõive näitajateks. Analüüsida on vaja ka muid küsimusi. Millised on inimeste ootused elukeskkonnale ja kas muutunud oludes saab neid ootusi rahuldada? Kuidas mõjutab planeering kogukonna sidusust, identiteeti ja traditsioone, eluviise ja väärtusi? Milline on mõjutatud kogukondade võimalik reaktsioon – väärtuste ja elustiili muutmisest kuni elukohavahetuseni? Millisel viisil mõjutab planeering sotsiaal-kultuurilisi jm asutusi ja teenuseid? Milline on asutuste võimalik «reaktsioon» muutunud keskkonnale?

Neid vastuseid tuleb ka Tartu tehase puhul otsida.

Elanike subjektiivne elukvaliteedi taju, turvalisus ja kindlus tuleviku suhtes on maailma praktikas oluline planeeringute sotsiaalse mõju hindamise kriteerium, kuid Tartu tehase tarvis algatatud riigi eriplaneeringus lahti rääkimata. 

Häiritus keskkonnateguritest kujuneb saaste tajumise (nt lõhna), emotsioonide ja uskumuste koosmõjus. TÜ ühiskonnateaduste instituudi ja terviseteadlaste koostöös valminud uuringud on näidanud stressi ja tunnetatud heaolu languse seost uskumusega, et kokkupuude saastega on ohtlik, olenemata ohu tegelikust suurusest. Tartu tehase kavandamist saatev muret ja häiritust väljendavate sõnumite levik meedias (Nt Erik Puura lugu Äänekoski tehasest, TPM 18.2.) võib kahjustada Tartu kui elukeskkonna ja turismisihtkoha mainet ning stressi kaudu mõjutada inimeste tervist ka siis, kui reaalselt mõõdetavaid terviseriske ja keskkonnasaastet polegi. 

Ohutajud võimenduvad eriti nüüdsel sotsiaalmeedia ajastul, mil iga kodanik või turist saab muljeid jagada sadadele inimestele korraga. Subjektiivsetel väärtustel põhinevate hinnangute eiramine, ebaratsionaalseks ja seetõttu otsustamisel tähtsusetuks liigitamine ei aita nende sotsiaalseid tagajärgi välistada ega leevendada. Umbusk saasteallika ja seda kavandavate või kontrollivate asutuste tegevuse suhtes suurendab ohutunnet, mis levib ajas ning ruumis. Teisisõnu – kui kusagil on kogukonna huvidest «üle sõidetud», võib see kuhjata usaldamatust teistegi suurte planeeringute käigus antud eksperthinnangute suhtes. 

ERR-i tellitud Turu-uuringute ASi küsitlused näitavad, et detsembrist veebruarini on Tartu  tehase rajamise vastaste osakaal kasvanud 15 protsendilt 43 protsendile. Seda muutust on tõenäoliselt tinginud piirkonna elanike mure elukvaliteedi pärast, ent selles kajastub kaudselt ka paljude Eesti inimeste mure keskkonna ja kultuuriväärtuse pärast ning umbusk planeeringute mõju hindamise protsessi ülalt-alla-meetodil tegemise pärast.

Riigi eriplaneering määratleb kultuurilisi mõjusid väga kitsalt, osutades vaid pärandile (sh muinsuskaitseobjektid). Selle dokumendi järgi ei vääri hindamist see, mis on praegu või mida plaanitakse luua tulevikus. Aga kultuur ei piirdu üksnes pärandi või kunstidega, vaid hõlmab ka kogukonna praegust elulaadi, ka selle vaimseid, intellektuaalseid ja moraalseid tahke. Kultuur on ka strateegiline ressurss. Kultuuri sümboolsetel väärtustel ei ole suur roll üksnes üldises heaolus, vaid ka majanduses.

Tehase kavandamisel on vaja kultuurilisi mõjusid hinnata just seetõttu, et Tartule on kultuuriline kapital suur strateegiline väärtus, mille kahjustamine teeb kahju linna tulevikuvõimalustele.

Tehase kavandamisel on vaja kultuurilisi mõjusid hinnata just seetõttu, et Tartule on kultuuriline kapital suur strateegiline väärtus, mille kahjustamine teeb kahju linna tulevikuvõimalustele. Ent Tartu kultuurielul, -asutustel jne ei ole üksnes lokaalne või regionaalne, vaid riiklik ja rahvusvaheline tähtsus. Tartus asuvad ju meie rahvusülikool ja Eesti Rahva Muuseum, rääkimata paljudest teistest kultuuriasutustest ja ettevõtmistest, mis on eesti kultuuri eluliselt tähtsad osad. Kasvõi sel põhjusel on väga vaja sotsiaal-kultuurilisi mõjusid hinnata ka riikliku tasandi otsustusprotsessis.

Eestile on seni omane eksperdikeskne, tehnilisele analüüsile toetuv ja kvantitatiivselt mõõdetavatele mõjudele keskenduv sotsiaalsete mõjude hindamise viis, seda tehakse keskkonnamõjude hindamise ühe osana. Sellise hindamisviisi puhul on oht, tuuakse välja üksnes need, mis on statistiliselt analüüsitavad, aga mitte need, mis on kõige olulisemad. 

Tüüpiline on seegi, et kõigepealt otsustatakse, kas sotsiaalseid või kultuurilisi mõjusid on üldse vaja hinnata ja kui eksperdid sellist vajadust ei näe, jäävad ka mõjutatud kogukonnad kindlaks tegemata ja kaasamata. Või kaasatakse avalikkus alles siis, kui otsustamisele on jõudnud tehnilised küsimused. 

Ent kogukonnaliikmeid ja teisi huvipooli tuleks otsustamisse kaasata juba planeeringu kirjeldamise etapis ja ekspertide antavate hinnangutega samal ajal. Selline tegevusjärjekord annab kogukonnale võimaluse tunda ennast olukorra peremehena, muutustele vastata ja nendega kohaneda, tegemata järeleandmisi elukvaliteedis. 

Eesti e-edu võlgneb osaliselt tänu sellele, et nii arendajatel kui kasutajatel oli südikust kasutusele võtta uudsed lahendused sellal, kui arenenud heaoluriigid pidid säilitama juba ülesehitatud ja ühiskonnas juurdunud süsteeme.  See on olnud valdavalt edukas strateegia. 

Miks ei võiks ka Eestile tähtsate taristuarenduste kavandamisel  rakendada uuenduslikke planeerimiskäsitlusi isegi juhul, kui need alles kujunevad ja pole muutunud Euroopa Liidus üldkehtivaks normiks? Elukeskkonna maine, inimeste väärtused, tunded ja hoiakud on keskkondlike või majanduslike näitajatega seotud. 

Inimesed elavad, ettevõtted ja poliitilised institutsioonid toimetavad ühiskonnas ja kultuuris, kus väärtustatakse üht- või teistsugust loodus- ja majanduskeskkonda. 

Demokraatliku ja kultuurse ühiskonna mõõdupuu on julgus ja oskus suurtes taristuplaneeringutes selle keerulise terviku eri tahke arvestada. Tartu ja tegelikult kogu Eesti ühiskond väärib uuenduslikku lähenemist planeerimise ja mõjude hindamise protsessile.

Tagasi üles