Poistel on palve, et sa võiksid panna midagi laigulist või rohelist selga, edastab kapten Ivar Jõesaar mulle päev enne Kevadtormile minekut kuperjanovlaste soovi ning annab mõista, et muidu jään metsas sõduritele suureks tüliks kaela.
Kuperjanovlastega Kevadtormil, pidžaamapoistest rääkimata
19. mai 2011, 08:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kell seitse esmaspäeva hommikul jõuan oma laigulise kilejope ja pükstega kaitseväe suurõppuse juhtstaapi Põlvamaal Valgemetsas. Plaan on veeta päev kõige suuremate lahingute keskel. Saan selga killuvesti ja pähe kiivri.
«Kõigepealt üks korralik sõduri hommikusöök,» pakub Jõesaar ning viib mind suurde söögisaali. Plasttaldrikusse tõstetud riisipudru ports on tõesti mehine. Suurest plekkpurgist kummutan lusikaga veel kõvasti moosi peale ning kahman laualt kaasa leiba ja peoga juustuviile. Kes teab, millal järgmine kord süüa antakse.
Lahing raadios
Kümmekond minutit hiljem sõidame Jõesaarega Koorvere risti ning jääme ootama autot, mis peaks mind viima otse sõjasündmuste keskele.
Läbi autoklaasi paistev taevas on ühtlaselt pilves ja hall, kuid õnneks ei saja. Kell näitab 7.30. Kaugusest hakkab meie poole lähenema ratastel kuusehunnik. Hunniku uks avaneb ning mind lükatakse kitsale tagaistmele keset automaate, raadiosaatjaid, rakmeid ja seljakotte.
«Ütlen kohe ära, et olen viimase kahe ööpäeva jooksul maganud viis tundi ning minu jutt võib olla natuke segane,» tutvustab ennast musta-rohekirjuks võõbatud näoga jalaväekompanii ülem Vjatšeslav Senin ning sõidab kuuseokste vahelt kruusateed jälgides tuldud teed tagasi.
Lõpuks keeratakse «villis» täiesti metsa sisse ja masin pargitakse puude vahele. Vastast on oodata meie paremale tiivale. Kui see juhtub, siis lapats põhja ja minema, sest kompanii ülem peab ellu jääma.
«Sihtmärk hävitatud, vahetame positsioone,» kostab raadiosaatjast ettekanne. Järgmised pool tundi kuulangi vaid raadiosidet «Liigume positsioonilt Nastik viis positsioonile Nastik kuus... Hävitati vastase soomuk... Kährik kolmes oli kontakt... kui me ei eemaldu, läheb käsivõitluseks... Pidžaamapoisid tulevad...Kasutage kaugtuld... Haavatuid on juba viis...»
Selgub, et juba pikemat aega lahendavad vahekohtunikud varahommikul kuperjanovlaste ja pidžaamapoiste vahel tekkinud olukorda.
«Kell neli hommikul kohtunikke veel polnud, aga lätlased hakkasid meie positsioonidest läbi pressima. Meil polnud võimalik vastast peatada. Siiamaani on püütud seda jama ära lahendada,» annab Senin toimuvast ülevaate ning selgitab, miks lätlasi hellitavalt pidžaamapoisteks kutsutakse. «Läti kaitseväel on seljas heledad kõrbevormid, aga rohelisel taustal näevad need imelikud välja. See on sõdurite släng.»
Sõda autoistmel
Oleme autos konutanud juba pea tunni. Tunnen, et kilejopega hakkab palavaks minema, aga riideid vähemaks võtta pole võimalik. Esiklaasile kukuvad esimesed vihmapiisad. Kompanii ülema sõnul ongi nad aheldatud õppusel suuresti masina ja raadiosaatjate külge. «Meil on väga suur vastutusala ning üksuste juhtimiseks tuleb ühelt poolt sidet pidada pataljoniga ja teiselt kompaniiga.»
«Kas seda müsliüritust saab külma veega ka teha?» küsib Senin kõrvalistuvalt sidemehelt ning lõikab noaga lahti seljakotist võetud pakikese «Krõbe müsli piimaga». «Jah, hullult hea on. Üks vahetas terve NATO paki selle müsli vastu,» kostab nooremseersant Kristo Lassi ning räägib, kuidas keegi ajateenija olevat kogemata ära söönud ka müslipakki pandud niiskuseimaja.
Kompaniiülemale «müsliüritus» maitseb ja lusikas käib aina kotikese vahet. Ainult piim tundub kuidagi liiga tükiline ja ta valab segule vett juurde. Kusagilt kaugelt kostab tulistamist.
«Peame asukohta vahetama, siin pole turvaline,» kantakse raadiosaatjaga ette. «Sõjas pole kunagi turvaline,» vastab sõjakoolis jalaväe eriala lõpetanud nooremleitnant Senin elutargalt. «Teil on rühm rühma vastu, andke neile tina, ülekaalu ei tohiks olla. Tõmmake natuke tagasi ja hoidke ristmik oma kontrolli all.»
Väljas hakkab tugevamalt sadama. «Siin autos võib niimoodi terve päeva ära istuda,» vastab Senin küsimusele, kas ma ikka lahingut ka näen. Minu pärimise peale käivitab ta kuusehunniku ja me kihutame jalaväekompanii kolmanda rühma juurde. Õigemini selle riismete juurde, sest lahingud on võtnud juba oma.
Surm saabus hommikul
Meile kõnnib vastu umbes viis-kuus laigulist. Kellel kiivrit peas pole, on kuulutatud surnuks. Koos teistega lonkab jaoülem nooremseersant Sander Taukul, toigas toetuseks käes ja jalg valge sidemega kinni seotud. «Sai killu jalga,» selgitab rühma parameedik nooremseersant Sven Rümmel.
Liigume paarikümnemeetriste vahedega üksteise järel ja jõuame varsti kolme maskeeritud veoauto juurde. Vihm jookseb mööda kiivreid ja kapuutse sorinal alla. Mehed kukuvad väsinult puude alla pikali.
«Tänane päev on hästi alanud. Sain juba 7.35 surma,» õhkab Tartust pärit kapral Illar Lood ja meenutab oma Rootsi päritolu tankitõrjerelva Carl-Gustafi kõrval öiseid sündmusi. «Vastane ründas läbi, moon sai otsa, keegi appi ei tulnud.» Tavaliselt on surnud mängust väljas järgmise päeva hommikuni. Haavatud aga käivad läbi kogu keti välihospitalini välja ja saavad tagasi kiiremini.
Jaoülem Taukul viskab oma toika minema ja kutsub mind kaasa. «Esimesed päevad oli passimist rohkem. 16 tundi ootasime positsioonidel vastast, aga kedagi ei tulnud. Täna hommikul arvasime ka, et ei tule, aga tulid juba tunni ajaga.»
Võitlus robotitega
Taukul pole rahul vahekohtunike tööga. «Vastane tuleb nagu robot. Lased ja lased, aga surma ei saa. Ja siis öeldakse, et sa oled ise surnud. See on natuke ebaaus,» räägib Valgast pärit noormees, kelle soov oli pärast gümnaasiumi lõpetamist minna sõjakooli. Nüüd pole ta oma soovis enam lõpuni kindel. «Liiga raske mulle.»
Oleme jõudnud männinoorendikuni ja mind antakse üle rühmaülema seersant Robert Parkeri kätte. Vihma kallab endiselt. Tunnen, kuidas niiskus imbub läbi riiete. Botased ja sokid on juba ammu läbi ligunenud. Külm on. Kaugelt on kuulda mingi sõiduki mürinat. Sõdurid tõmbavad suitsu.
«Braavo Üheksa, siin Kolm Null, lagendikule ilmus soomuk,» lõhub vaikuse rühmaülema raadiosaatja ning mehed panevad jooksu. Mina koos nendega. Tunnen, kuidas süda hakkab kiiremini peksma. Kihutame läbi männinoorendiku nii, et oksad peksavad vastu nägu. Oleme vaid viiekesi. Mina kõige viimane. Korraga näen jalge ees maas kerra tõmbunud rästikut. Ime, et peale ei astunud. Minu ees jooksva sõduri sõnul on see juba neljas, keda ta on õppuse jooksul näinud.
Jõuame noorendiku serva samal hetkel, kui teisel pool raiesmikku asuvatelt Pasi soomukitelt tõmmatakse meile tuli peale.
Kuulipilduja torudest sähvivad leegid. Kükitan koos teistega maha ja püüan ennast võimalikult nähtamatuks teha. Meie meestest keegi vastu ei tulista. Paugud kajavad läbi metsa ning ühe soomuki juurest tõuseb tohutu toss. See on suitsukate, mille varjus võib vaenlane jalastuda.
«Näeme soomukeid, tellime sinna kohe kaugtuld peale,» raporteerib Parker ja annab meestele käsu positsioone vahetada. Sõdurid liiguvad puude vahel nagu väiksed kuusekesed.
Lõpuks jõuame mingi tee äärde ja jääme puude varju ootele. Mööda kõnnib sinise paelaga vahekohtunik. Rühmaülem kasutab rahulikumat hetke ning pistab küpsise hammaste vahele, teine laiguline tema kõrval raputab omale suhu aga Annekese šokolaadi tükikesi. Isegi võtaks.
Guljašš ja strooganov
Jõgevamaalt Kääpa külast pärit rühmaülema sidemees Jarko Koort räägib, et Kevadtormiks on neile komplekteeritud spetsiaalsed kuivtoidupakid. «Kaks konservi, tavaliselt strooganov või guljašš, halvaa, väike mehu, kaks pakki näkileiba, pasteet, küpsised, pähklid, tee ja suhkur,» loetleb Koort komponente ning lisab, et tee keetmiseks pole tal veel aega jäänud. Mingit kindlat söögipausi õppuse ajal pole.
Pool tundi hiljem kükitame ikka samas kohas. Kusagil teisel pool teed peaks olema positsioonidel meie rühma teine jagu. Vihma sajab endiselt. Mehed nõjatuvad tülpinud nägudega vastu kuusetüvesid ning väänavad sõrmikutest vett välja. Et sõrmedele natukenegi sooja saada, surun käed sügavale killuvesti taskusse, aga taskuteski uputab.
Korraga kostavad teisel pool teed automaadivalangud. «Saime kontakti,» karjub rühmaülem saatjasse. «Kui suure üksusega teid rünnatakse?» küsitakse vastu ja nõutakse, et Parker puhuks oma raadiosaatja mikrofoni veest puhtaks.
Kusagilt mäekünka tagant kostab karjumist ja kisa ning mehed jooksevad üle tee. Tõmban pea õlgade vahele ja kihutan järele. Kõikjal täristatakse. Pole võimalik aru saada, kas tulistatakse meid või on tulistajad meie mehed. Kui nüüd veel kuidagi ellu jääks.
Varsti jääb ümbrus vaikseks ning meile antakse käsk positsioonid maha jätta. Liigume kiirel sammul tuldud teed tagasi. Olen ootamatult viimaseks jäänud. Vahe eesoleva mehega, sõduriga, on 30 sammu. Püüan mitte silmsidet kaotada.
Sõda lätlastega
Pärast pikemat ekslemist jõuame lõpuks taas autode juurde. Surnud ja haavatud loetakse üle. Kõik ronivad autodele ning sõidame oma varjekohast minema. Saame liikuda ehk paar kilomeetrit, kui autode kohale jõuab helikopter. Sõidukid tõmmatakse tee äärde ja kõik tormavad kastidest maha metsa alla. «Õhuhäire,» karjub rühmaülem ning terve rühm annab korraga kopterile automaatidest tuld.
Edasi liigume jalgsi. Ühel joonel, iga mehe vahe umbes 20 sammu. Kusagil läheduses peaks olema vastase varitsus. Meie eesmärk on see hävitada. Hoian targu rühmaülema selja taha. Olen märg nagu kalts ning tõmban sõrmed rusikasse. Minu läbivettinud diktofon on otsustanud töö lõpetada ning ka pastakaga pole enam võimalik märkmeid paberile kirjutada. Kell näitab alles keskpäeva.
Äkitselt vehib rühmaülem käega ning osutab kaugemale. Läbi puude on näha, kuidas lätlased üle tee kaasikusse jooksevad ja kaovad. Parker näitab meestele kätte õige suuna ning saadab kuulipildujad tee äärde positsioonile. Paar minutit vaikust. Ainul meie «kuusekesed» hiilivad ühe puu juurest teise juurde. Surun ennast samblasse. Ja siis see algab.
Mets kajab paukudest ja valangutest. Läbisegi karjutakse eesti- ja lätikeelseid käsklusi. Mehed jooksevad ja vahetavad positsioone. Ootamatult ilmunud vahekohtunik määrab surnuid ja jagab haavatutele kaelakaarte. Osa lätlasi on tunginud üle tee ja tungivad järjest peale. Kõik on täis tossu ja kisa. Paukpadrunite tühje kesti langeb metsa alla nagu rahet.
Korraga on üks lätlane kuperjanovlaste hulgas ning lükkab jalaga kuulipildurit. Asi kisub tõsiseks. Meie mehed jooksevad juurde. Lõpuks märkab olukorda ka vahekohtunik ning käsutab lätlase oma meeste juurde tagasi. Aga vaenlase rünnak jätkub. «Kui padrunid on otsas, siis pange tatimoonaga edasi,» karjub rühmaülem täiest kõrist käsklusi. «Valang, valang, lask, lask.»
Rännak läbi mülgaste
Lahing lätlastega jääb sel päeval meile viimaseks, kuid katsumused pole läbi. Peame veel läbima kahe tunniga vähemalt 10 kilomeetrit ning jõudma kokkulepitud ajaks kindlasse teeristi. Meid on umbes 30 meest, neist 10 surnud ja 10 haavatud. Et vähegi sooja saada, võtab Parker toenglamangusse ning teeb koos oma varustusega kümme kätekõverdust. Vihma käes ligunenud sõrmed on meestel nagu pundunud puutükid.
Et ennast vaenlase eest varjata, liigume läbi mülgaste ja tihnikute. Kuigi pidevalt täpsustatakse GPSiga asukohta, tundub kohati, et marsime niisama sihitult ringi.
«Kas keegi üldse teab ka, kus see auto on, või kõnnime niisama ringi,» hüüab keegi närviliselt. Meeste motivatsioon langeb aina madalamale. Ainuke, kes näib suunas kindel, on rühmaülem. Just sel hetkel, kui tunnen, et enam ei jõua, kuulutab rühmaülem kohalejõudmist.
Meid korjatakse auto peale ja selleks päevaks on katsumused läbi. Siiski ainult minul, sest Kevadtorm kestab reedeni.
Kevadtorm 2011
• 4.–20. maini kestvast kaitseväe suurimast maaväeõppusest võtab osa üle nelja tuhande kaadrikaitseväelase, ajateenija, kaitseliitlase, reservväelase ja ametniku.
• Üheksandat korda peetava väliõppuse põhiraskus on kokkuharjutaval jalaväepataljonil, mille sõdurid lähevad Kevadtormi järel reservi.
• Õppuse vastasjõud moodustavad ligi 300 Scoutspataljoni ja Läti kaitseväelast.
• Lahinguruum hõlmab Tartu, Põlva ja Võru maakonda.