Kui varased tartlased läinud reede hommikul kella seitsme paiku tööle ruttasid, kuulsid nad Vanemuise ees Eduard Tubina viiside asemel mitmekümne tudengi jõulisi motivatsioonihõiskeid.
Kopp-kopp-heateod käisid ukse taga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«I can do anything!
We can do anything!
We are good people!
We can do anything!»
sisendab umbes 70 tudengit endale, et nad on head inimesed ja kõigeks suutelised.
Möödakäijad kohmetuvad. Pole just harjunud nägema eestlasi nii valjuhäälselt endasse motivatsiooni süstimas. Üks sasipäine kodutu pakub iseendaga jutustades, et tudengid lähevad orienteeruma, ning räägib, et parem võiks Tubina jala metalli kokkuostu viia, siis ei peaks ta enam pudeleid korjama.
Noored ei tee tüütuvõitu kodutust välja. Neil on motivatsioonilaks sees ning silmad paberites.
«Karlova, Tähtvere, Annelinn, Ülenurme,» jaotatakse piirkondi, kuhu USAs raamatuid müüvad eesti tudengid Tartus lähevad. Raamatuid küll noored särava naeratuse ja laitmatu müügikõne saatel täna ei paku. Tartus koguvad nad hoopis raha, et toetada Kostjat – hakkajat noort meest, kes langes koomasse, kui jäi aasta tagasi Pirita jõel uppuvat sõpra päästes veekeerisesse.
On see ikka viisakas?
Kell on 7.48, kui Ülari Teder, värske ülikoolilõpetaja, astub linna servas uuselamurajoonis enesekindlalt esimese maja poole, mille akendelt pole veel kardinaidki eest tõmmatud.
Kopp-kopp! «Kas natuke vara ei ole võõraste inimeste uksele koputada?» muretsen. «Ei ole. Just paras aeg. Inimesed hakkavad tööle minema,» ütleb Ülari.
Kopp, kopp! kordab ta koputust nõudlikumalt. «On siin keegi?» hõikab Ülari. Inimesed kas magavad või ei taha võõrale ust avada. Ülari läheb järgmiste majade uste taha.
Till, toll. Kopp, kopp! «Tere, mina olen Tartu tudeng. Ega te ära ei ehmatanud? Ma olen täna siin seoses heategevusüritusega. Räägin natuke lähemalt...» käib Ülari järgemööda läbi maja maja järel.
Ukse peale tulevad sihvakas noor ema Kerli, Calvin Kleini bokserites veel uniseid silmi nühkiv Silver, hommikumantlis reikiõpetaja, ämmaga kohtuma kiirustav nelja lapse ema Mari, traktorist Jaan, getterjaanilikult nunnu koolitüdruk Pilleriin ning veel kümned ja kümned inimesed.
Enamik poetab Ülari peo peale kas või sente, kui rohkem sularaha pole. Mõni annab ka 10, 20 eurot. Kui palju raha koguneb, pole aega lugeda, sest aeg on raha. Raamatumüüjate reeglite järgi peab Ülari ühes kohas lõpetades kohe järgmise ukseni jooksma (mitte kõndima), sest joostes jõuab päevaga rohkem inimesi läbi käia.
Kõlisev koputus vastu klaasust. «Ma mõtlesin, et te olete Jehoova tunnistajad,» tunnistab uksele vastu tulnud Sigrid Märs, kui on aru saanud, et stereotüüp ei pidanud paika. Märs on üllatunud ja räägib, et eestlased pole ehk ukselt-uksele-müügiga harjunud. «Aga kui eesmärk on hea, siis miks mitte,» on ta toetav. Kuna Märsil sularaha kodus pole, jätab Ülari talle Kostja ema pangakonto numbri.
Mis sa tahad?
Peale vaimsete paide saab usin müügimees päeva jooksul vastu nägu õige mitu vaimset litakat. «Mis sa tahad? Mina ei anna niimoodi ukse peal midagi. Mul pole raha. Mul pole tööd. Endalgi raske. Mul on põlveproteesid ja käes põletik,» kõlavad eitavad vastused.
Sametise muruga aias askeldav Ellen kutsub Ülari lahkelt aeda. Ütleb, et panustaks hea meelega Kostja taastusravisse, kuid on skeptiline, kas raha ikka läheb Kostjale. «Kust mina tean, et te pole uus Liis Haavel?» küsib ta ja tahab näha Ülari ID-kaarti. Lõpuks jääb naise süda rahule ning ta annab Kostja heaks viis eurot.
Järgmisena keerab Ülari Opel sisse pisut kulunud ja pipilikult kaootilisse taluhoovi. «Kunagi ei tea, kui ägedaid inimesi võib kohata kõige üllatavamates hoovides,» teab kogenud müügimees.
Sisetunne ei peta. Ukse peale tuleb Ene Kliimand, kärtspunase peaga pensionär, poolpikad juuksed pesulõksuga üles pandud. Kui Karlssonil oleks saledam õde, siis oleks tema õeks oma heatujulisusega just seesama proua.
Kliimandil on viis koera, kõik varjupaigast või naabrite hüljatud. Tuleb välja, et heategevuses on perenaise käsi ammuilma valge. Nii kuulab ta Ülarigi jutu tähelepanelikult ära. «Milline on teie meelest mugav summa?» küsib Ülari lõpetuseks. «15 eurot,» põrutab särtsakas punapäine proua ja tõttab tuppa raha tooma.
«Asi ei olegi niivõrd rahas, vaid suhtumises,» ütleb Ülari. Suhtumises jah, sest kuidas muidu mõni uhkes majas elav pere, kolm maasturit maja ees, ei leia paari eurotki. Tagasihoidlikus maamajas elav, viiele koerale kodu pakkuv ja loomade varjupaigas vabatahtlikuna abiks käiv pensionär otsib aga välja 15 eurot. «Jah, asi on suhtumises,» kordab Ülari.
Siin valvan mina!
Inimestest ehk jõulisemaltki väljendavad oma suhtumist värava taha tulijasse koerad siltide «Ettevaatust, minu territoorium» või «Siin valvan mina» taga.
Hundikoer Kutta Gloria näitab hambaid nagu hüään ja lõriseb nii valjult, et peremees Matti Kilgi peab looma vägisi eemale viima, et üle aia Ülari juttu kuulda. Kui Matti Kilgi tuppa kümmet eurot otsima läheb, on urisev koer taas ninapidi värava vahel, näitamata müügimehe vastu grammikestki lahkusest, mida peremees näitas.
Kell 17, kui varahommikune päike on asendunud pärastlõunase paduvihmaga, peavad kõik 68 tudengit olema tagasi raamatumüüjate kontoris kesklinnas. Raha kõliseb ja jutt vadiseb vihmaõhust lämbes kontoris. Kellele pakkus perenaine oma poega meheks, kellele kingiti lilli, keda sõimati, kellele sõideti veel autoga järelegi, et rohkem raha anda. Lugusid on sadu. Teist sama palju või rohkemgi lugusid kuuleb samal ajal Tallinnas, kus käis ustele koputamas sada noort.
Kahe linna peale kogusid tudengid päevaga 19 618,52 eurot ehk 306 963 krooni. Ülari Teder, kelle koputusi jälgisime, kogus päevaga 304,54 eurot ehk 4765 krooni.
Paar päeva hiljem, möödunud pühapäeval läks heategevuspäeva eestvedaja Katrin Kiviselg Kostjale külla ja jagas uudist: «Kostja, me saime raha, et osta sulle tõstukiga voodi ja ratastool, ning raha jääb ravimitekski.»
Pealtnäha teadvuseta lebava Kostja näole ilmub lai naeratus. Hetk hiljem voolavad kõhnukese Kostja silmist pisarad. Kas tänust, rõõmust või nukrusest – ei tea, kuid Kostja on liigutatud.
Arvamus
Katrin Kiviselg
«Kevadkoputus 2011» eestvedaja
Meie meelest on ukselt-uksele-müük tõhus müügikanal, kuna see pakub otsekontakti inimesega. Inimesel pole võimalust öelda, et ma mõtlen, ja siis teema ära unustada. Ta peab kohe otsustama.
Eestlaste reaktsioonid sellisele müügile on erinevad: on ülilahkeid inimesi, on skeptikuid. Eestis on võrreldamatult lihtsam kui USAs käia midagi ukse taga pakkumas. Eesti inimene on enamasti viisakas ja kuulab su ära.
Ameeriklased võivad sind ilma pikema jututa kurjalt minema ajada. Seal käiakse nii tihti ukse taga asju pakkumas, raamatutest ja kindlustusest nugade ja küpsisteni. Seepärast on ameeriklased tõrjuvamad. Eestlased on veel rikkumata.
Müügitöös ei olegi meil muid saladusi kui põhimõte: mida rohkem inimesi me näeme ja mida parema tujuga tööd teeme, seda edukamad oleme. See on ka põhjus, miks raamatumüügi tudengid jooksevad ühe ukse juurest teise juurde, mitte ei kõnni.
Motivatsiooni hoidmiseks on meil mitu viisi. Näiteks sisendame endale fraase nagu «ma usun endasse» või «mul tuleb täna kõik hästi välja». Osa motivatsioonist on ka varahommikul ringis motivatsioonilausete valju häälega hõikamine.
Kui mõtled, et julgesin juba hommikul ennast nii totraks teha, siis ei ole päev läbi enam midagi karta.
«Kevadkoputus»
• USAs Southwestern Company kaudu raamatuid müümas käivad eesti tudengid alustasid üritust «Kevadkoputus» viis aastat tagasi sooviga anda esimese aasta raamatumüüjatele ukselt uksele käimise kogemus.
• Et ustele koputamisel oleks ka eesmärk, tuli mõte siduda «Kevadkoputus» heategevusega.
• Aastatega on rohkem kui 100 000 krooniga toetatud näiteks ema ja lapse varjupaika, loomade varjupaika, laste turvakodu. Sel aastal kogusid noored raha süstamatkal sõpra päästes ise õnnetusse sattunud ja koomasse langenud Konstantin Živetjevile.