Lauri Leas: kas parem on olla õnnetu progeja või õnnelik filosoof?

FOTO: Margus Ansu

Kas ülikooliõpinguteks tuleks valida eriala, mis kindlustab korraliku sissetuleku, või hoopis selline, mis pakub hingerahu. Tartu ülikooli lahtiste uste päeval annavad tudengid sel teemal väitluslahingu.

Nagu tihtipeale eluliste küsimustega, ei ole sellele ühest vastust. Kas eriala valides tuleks üldse lähtuda taolistest stampkujundeist? Siiski leian, et mõistlikum on valida eriala, mis annab tulevikus kindla töökoha ja suure palganumbri, sellise eriala asemel, mis hoolimata atraktiivsusest ei pruugi rakendust pakkuda. Kuid mille alusel valida?

Vastuse leidmiseks peab ehk esmalt mõtlema, mis üldse teeb inimese õnnelikuks. Tõenäoliselt näiteks raha, eneseteostus, üleüldine heaolu. Veelgi tõenäolisemalt kombinatsioon neist. Kuidas inimesed selleni jõuavad, sõltub huvidest ja motivatsioonist. Hulgaliselt on inimesi, kellele õnnelikuks eluks piisab vaid stabiilsest töökohast ja sellest, et saab õhtuti teleri ees lösutada ja aeg-ajalt sõpradega koos aega veeta. Siiski on üksjagu neidki, kes tahavad ühiskonnale midagi rohkemat anda, kes tahavad tegutseda selle nimel, et teistel oleks parem elada. Selliseid inimesi muudabki õnnelikuks just eneseteostus ja tunne, et nende panus mängib ühiskonnas suurt rolli.

Arvan, et haridus või eriala ei ole üksi see, mis muudab inimese väärtuslikuks. Tähtis on, mida selle haridusega peale hakatakse. Kui lõpuks mingi paber ülikoolist käes ja CV-sse märgitud kraad, tuleb eesmärke ellu viia ja leida tee õnneni. 

Kui ülikool on veel suhteliselt line-aarne ja «lihtne» teelõik samm elus, siis pärast tuleb juba üpris hoolikalt mõelda, mis edasi, sest võimalusi on rohkelt ja valikud selle võrra keerukamad. Rohkem on ka võimalusi ebaõnnestuda. Nii on paratamatult turvalisem õppida midagi, mis on ühiskonnas väärtustatud ning millega on lihtsam kindlustada oma elu pärast ülikooli. Selleks kipuvad olema reaalteadused, eriti Eestis, kus infotehnoloogia ronib igast uksest ja aknast sisse ning huviga oodatakse, mida põnevat meie pisikese riigi laborites suudetakse korda saata.

Eriti vahva muidugi, kui on sügavaid teadmisi mitmest valdkonnast ning oskus neid omavahel siduda. Liiga palju kipub olema neid, kes omal alal osavad, kuid kes ei oska vaadata asju teise mätta otsast. 

Ülikool pakub võimalusi, et hilisemas elus saaks kombineerida erinevate valdkondade teadmisi, olla edukas tehes  tööd, mis teeb õnnelikuks ja on ka ühiskonnale vajalik. 

Paratamatult on turvalisem õppida midagi, mis on ühiskonnas väärtustatud ning millega on lihtsam kindlustada oma elu pärast ülikooli.

Seega võiks eriala valida ennekõike selle järgi, mis tõotab tööd, kuid samas loob ka võimaluse tegelda sellega, mis tõeliselt huvi pakub ning tekitab motivatsiooni ühiskonnale midagi anda.

Ei hakkaks pikalt arutlema, millise ala inimesi on ühiskonnas rohkem vaja ning kas ja millised erialad on kuidagi väärtuslikumad. Spetsialiste on vaja igas valdkonnas, olgu nad arstid, keeleteadlased, programmeerijad või filosoofid.

Soovitan valida eriala, mis ehk  alguses ei tundu niivõrd huvitav, kuid hilisemas elus jätab rohkem uksi avatuks. Õppida ala, mis on tudengile huvitav, kuid millega tööd leida võib olla ootamatult raske, ei saa ma soovitada. Pragmaatikuna: pigem õnnetu progeja elu kui õnneliku filosoofi oma.

Tagasi üles