Eleri Pilliroog: kas parem on olla õnnetu progeja või õnnelik filosoof?

FOTO: Margus Ansu

Kas ülikooliõpinguteks tuleks valida eriala, mis kindlustab korraliku sissetuleku, või hoopis selline, mis pakub hingerahu. Tartu ülikooli lahtiste uste päeval annavad tudengid sel teemal väitluslahingu.

Esimene samm ülikooli astumisel on kõige raskem. Kas teen õige valiku, on küsimus, mille eest seisab iga sisseastuja. Isegi kui plaan juba olemas. Kaitsen hoiakut valida mitte ühiskonna ootustele vastav eriala, vaid eriala, mis tulevasele tudengile meeldib ja mis õnnelikuks teeb.

Eelkõige on õppimise puhul oluline motivatsioon, see, et tudeng tahaks aineid läbida koos kõikide loengute, seminaride, kodutööde ja eksamitega. Motivatsioon on see, mis lõpuks paneb rattad käima ning lisab algsele eufooriale pikaajalise saavutustunde. Õnnetunde, võib vist öelda. Nii saavutatud sisemine motiveeritus trumpab üle välise ja see kestab isegi siis, kui õpingute ajal tuleb ette murekohti, komistuskive või läbikukkumisi. Nendest tuleb tudengil üle saada. 

Ühiskond ja selle tõekspidamised panevad ootustesurve, kuid need ei tohi ülemäära mõjutada tudengi isiklikku tahtmist. Kehtib arusaam, et tulevikus peab õpitud erialaga seonduval töökohal hästi teenima. Olemuselt asjakohane väide, kuid ei taga tulevikus oma töö nautimist. Seetõttu peaks tulevane tudeng valima eriala eelkõige oma huvide järgi, tähtsaks pidama, mis endale meeldib.

Eestis – ja muidugi ka mujal maailmas – on tuhandeid töötavaid inimesi, kes kahetsevad erialavalikut. Töö ei paku neile huvi ega pinget, kihk ametit vahetada on suur. Kes siiski vapralt tööpostil püsivad, neid vaevab lõpuks motivatsioonilangus ning hiljem depressioon. Vaadata silma tõsiasjale, et aastaid õpitud eriala veab alt, on väga raske.

Seega, tulevane tudeng, vali eriala, mis pakub huvi, hoiab sind kikivarvul viimsete pingutusteni ning annab sulle ülikooliõpingute järel vabad, mitte seotud käed.

Ühiskonnas kehtib arusaam, et tulevikus peab õpitud erialaga seonduval töökohal hästi teenima. Olemuselt asjakohane väide, kuid ei taga tulevikus oma töö nautimist.

Praktilisus kaalub tihtipeale üles õnne, aga võib läheneda ka innovaatiliselt. Kui (tulevane) tudeng tunneb hirmu tuleviku ees, et talle meeldival alal ei leidu tööd, on see täiesti mõistlik kartus, kuid seepärast ei pea kohe alla andma. Ka filosoof saab õpitut rakendada ettevõtetes, start-up´ides ning panna teadmised raha teenima. Enamgi – saab tööd nautida ja see on ka tulus. Selleks peab raamidest kasvõi natukene välja mõtlema ja siis on lõputud võimalused käega katsutavad.

Nüüd, kui sisemine motivatsioon on saavutatud ning endale meeldiv eriala valitud, ei tohiks üksnes sellega piirduda. Õnnelik filosoof on õnnelik vaid seni, kuni tal on võimalus ennast täiendada ja oma oskusi juba õpingute ajal praktiseerida. Võib valida ka näiteks kõrvaleriala, võib käia praktikal ja avardada silmaringi erialaorganisatsioonides. 

Lisaks õppimisele tuleb ära kasutada ka kõik muu, mis käib tudengielu juurde, ning pidada seda täienduseks õpitule.

Lõpetuseks: huvi pakkuv eriala loob eelduse motivatsiooniks, motivatsioon omakorda peab tulema seestpoolt, et inimene mõtleks raamidest väljapoole. Õige eriala, mis viib unistuste tööni, on tähtis osa õnnelikust elust.

Tagasi üles