Muidugi nõuab Tartu maratonil osalemine suusatajatelt õnnetuse vältimiseks oma tervise kontrolli ja treenitust. Vanad suusahundid soovitavad, et enne maratonile minekut oleks läbitud vähemalt maratoniraja pikkus, sest ega suusk ise sõida, vaid ikka mees.
Seega võib soovitada kõigile maratonist osavõtjatele, kes tunnevad, et vaim on küll värske, kuid lihased nõdrad, et ei tasu ilma treenimata oma tervist ohtu seada ega tervisega riskida.
Aga ka rahvaspordiüritusest eemalejääjatel ei maksa kurvastada, sest seda viga saavad need suusatajad parandada, jõudu taastada ja hinge kosutada Kääriku spordikeskuse metsade vahel kulgevatel tähistatud suusaradadel.
Olen käinud tänavu Kääriku tähistatud radadel sõitmas juba mitmel korral ja pean tunnistama, et need on pressitud ja väga heas korras ning seal saab suusatada nii klassikalises kui ka vabatehnikas.
Rajad on eri pikkusega ja nii võib iga suusataja valida raja vastavalt oma jõuvarudele. Mitmed suusarajad on ka valgustatud, mis võimaldab suusatada ka pimedal ajal näiteks 2,5 või kuue kilomeetri pikkusel Kääriku–Sihva–Kääriku suusarajal.
Eriti ilus on sõita valgustatud rajal õhtuti, kui puud on härmas, ümbrus on siis nii ilus, et tundub, nagu sõidaksid muinasjutumaailmas.
Niisugune sõit taastab kustunud jõuvarud ilma tabletita ja kosutab hinge.
Mina sõitsin oma staažikatel Visu suuskadel maratonieelsel päeval kolm ringi Kääriku viiekilomeetrisel suusarajal. Mõnus oli, lumi on Käärikul puhas ja libisemine hea.
Spordikeskuses pakutakse matkajatele ja suusatajatele mitmesuguseid teenuseid, nagu majutust, toitlustust, saunamõnusid jm. Jääb üle tänada spordikeskuse töötajaid.