Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/02/25/7636089t1h9373.jpg)
Neljapäeval heisati kolme Tartu Rotary klubi kingitusena Õpetaja tänava veetornile sinimustvalge lipp. Veetorni ajalugu valgustab geograaf ja harrastusajaloolane Arvo Järvet.
Tartu ühisveevarustuse ajalugu ulatub ülemöödunud sajandisse, mil tekkis idee salvkaevude reostunud vee tõttu rajada veevärk, mis varustaks kogu linna kvaliteetse veega. Ülikooli tellimisel puuriti 1888. aastal Toomeoru kaev, mille vesi osutus väga kvaliteetseks. Juba järgmisel aastal laiendati ülikooli veevärki ja toomkiriku varemetesse ehitati veereservuaar, millest said vett ülikooli hooned Toomemäel ja selle lähemas ümbruses.
1890. aastal ehitati raudtee veetorn, kusjuures pumbajaama hoone on praeguseni säilinud jõe paremkaldal kaarsilla otsa juures. Emajõe vesi, mis oli väiksema karedusega kui põhjavesi, sobis hästi auruvedurite tehnoloogiliseks veeks, aga polnud piisavalt hea joogiveega varustamiseks. Linna veetorni asukoht määrati juba Tartu esimeses veevarustusprojektis 1908. aastal insener Carl Kalti poolt. Projekti ellu rakendamist takistas esimene maailmasõda ja nii jäid Taru linna ühisveevarustuse probleemid pikaks ajaks lahendamata.
1927. aastal esitas insener tehnikadoktor Egon Leppik uue veevarustusprojekti. Paari aasta pärast olid eeltööd lõppenud ja 1929. aasta novembris alustas tööd Tartu linna ühisveevärk. Selle üheks osaks oli veepaak Vanemuise teateri trepi kõrval pööningul (teatri tornis), mida saab pidada linna veetorni eelkäijaks.
Ajutisena mõeldud veepaak tagas ühtlasema surve veetorustikes kuni veetorni ehitamiseni. Kuid see veepaak oli väike ja asetses liiga madalal kohal, et juhtida vett kõrgemal paiknevatesse linnaosadesse Tähe tänava joonest lääne poole. Varasemast ajast olid olemas ja endistviisi kasutusel raudtee veetorn ning ülikooli veepaak, mis asetses kõrgel toomkiriku varemetel ja kuhu pumbati vesi Toomeorus olevast pumbamajast.
Kolme võimu ajal
1934. aastal alustati linna veevärgi laiendamise uuringutega ning 1935. aasta 14. märtsis esinesid avalikul üritusel selgitustega Tartu linnavalitsuse nõunik Julius Rosenfeldt ja linnainsener Voldemar Onton, kes tutvustasid veevärgi laiendamise kavadega lähema viie aasta jooksul. Kaks aastat hiljem toimus linnavalitsuses nõupidamine, kus otsustati veetorni ehitamine. Kaaluti ka hüdrofooride ja survetõstepumbajaamade ehitamist, kuid veetorni varianti peeti nendest paremaks.
:format(webp)/nginx/o/2018/02/25/7636095t1h5820.jpg)
1938. aastal koostasid insener Voldemar Ontoni ja arhitekt Voldemar Tippeli veetorni projekti. Onton oli suurte kogemustega ehitusinsener, alates 1935. aastast Tartu linnainsener ja ühtlasi veevärgi juhataja. Tippel oli aastail 1935–1940 Tartu linnaarhitekt ja tema selle perioodi loomingust on enim tuntud Tartu turuhoone, mis kasutusel tänapäevani.
Veetorni tööjoonised ja konstruktsiooniarvutused tegi insener Hans Tari, veepaagi arvutused insener August Komendant. 1939. aasta veebruaris kinnitas veetorni projekti teedeministeerium.
Sama aasta märtsis avatud valikpakkumisel oli kõige vastuvõetavam arhitekt Madis Kolki poolt pakutud ehitushind 104 500 krooni. 31. märtsil sõlmiti töövõtuleping ja 3. aprillil alustati ehitustöödega. Linnavalitsuse määratud komisjon võttis tööd vastu detsembris 1940, kuid ametlik avamine toimus ligi aasta jagu hiljem, 26. novembril 1941, sest oli probleeme reservuaari veetiheduse tagamisega. Samal päeval uus veetorn ühendati linna veevõrguga ja suleti ühendus Vanemuise teatri pööningul asuva veepaagiga.
Hoone sisemised ehitustööd – bürooruumide ja korterite väljaehitamine – lõpetati järgmise aasta aprillis. Tartu veetorn-elamu on hea näide, kuidas linnale oluline ehitis püstitati poliitiliselt keerulisel ajal: alustati Eesti Vabariigi lõpuperioodil, ehitamisega jätkati nõukogude ajal ning ehitis sai valmis ja anti käiku saksa okupatsiooni alguses.
Sõjapurustustest puutumata
Ristkülikukujulise põhiplaaniga (mõõtmed 15,4 x 10,7 m) Tartu linna veetorn-elamu, mis kõrgub 8-korruselise hoonena linna keskosas, on iseloomulik näide 20. sajandi esimese poole veevarustuse ajaloost. Veetorn-elamu on üks kõrgemale ulatuvaid hooneid Tartus. Veetorni asukohas on maapinna kõrgus 63 meetrit ja tasapinnalise katuse kõrgus 95 meetrit merepinnast.
Veetorni kandekonstruktsioonid on raudbetoonist, seinad kärgtellisest, pluss õhuvahe, pilliroomatid ja krohvikiht. Hoonel on soklikorrus, kuus elamukorrust korteritega ja veepaak. Alumisel kuuel korrusel olid kogu korrust hõlmavad korterid ja tööruumid. Veepaak on raudbetoonist, 2-osaline, 7 meetrit sügav, kogumaht 500 m3 ja põhja kõrgus maapinnast 23,5 meetrit. Paak on alusest eraldatud isolatsioonikihiga, et vältida temperatuuri erinevusest tekkivaid pinged. Hoone katusele planeeriti vaateplatvorm.
1944. aasta septembris saksa vägede taandumisel Tartust lasti õhku mõlemad linna pumbajaamad ja purustati magistraaltorustik, kuid veetorn jäi sõjapurustustest puutumata, nähtavasti seepärast, et tegemist oli põhimahus ikkagi elumajaga. 1945. aasta 3. märtsil jõudis vesi taas veetorni.
Kogu nõukogude aja kasutati veetorni nii surve reguleerimiseks kui ka reservuaarina, et leevendada vee vähesust tipptarbimise ajal ja seda peamiselt selle lähemas ümbruses, Tiigi ja Vanemuise tänavas korrusmajade kõrgemal olevais korterites.
Alates 2001. aastast veetorni ei kasutata ja veepaak on tühi. Nüüd tagavad vajaliku surve veevärgis pumbajaamad, mis on rajatud linna erinevates osades puurkaevude juurde. Hoone praegune omanik on AS Tartu Veevärk ja seda kasutatakse büroohoonena.
/nginx/o/2018/02/25/7636097t1h34de.jpg)