Andrus Ansip: nõudlikkuseta ei pruugi järgmised sada aastat tulla

Küsimustele vastab Andrus Ansip.

FOTO: Pm

Poliitik Andrus Ansip ütles presidendi kõnet kommenteerides, et valitsuse kriitikat oleks võinud rohkem olla.

Mida arvate Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastusest?

Heino Elleri „Kodumaine viis“ – väga kena. Rahvalaul „Aeg läheb, aga õnn ei kao“ – meie laulsime kaasa kahekesi (abikaasa Anuga – toim. märkus) ja teised ka laulsid kaasa. Arvo Pärt ja Vox Clamantis – väga hea. Aga mõnest muusikapalasid siduvast osast ei saanud midagi kätte, näiteks see stseen, kus Rasmus Kaljujärv sõitis autos, jäi teksti poolest arusaamatuks.

Tekst läks kaduma kas selle tõttu, et helioperaatori töö oli kehv, või istusime vales kohas, aga kui muusikat ühendavatest lülidest muist ära kaob, on tervikut mõista kaunis raske. Ma loodan, et televaatajaile või neile, kes kusagil teisal jälgisid lavastust, tervikutaju siiski tekkis. Mulle jäi see fragmentaarseks.

Kuidas kommenteerite presidendi aastapäevakõnet?

Minu juhitud valitsused said vabariigi aastapäeval alati päris kõva kriitika osaliseks, ehkki ma arvan, et need olid üsna head valitsused. See, mida me Eesti riigile tegime, tundub mulle õige ja hea.

Vaadates seda kaost, mis on Eestis praegu iseäranis maksunduses või kui kergel käel vähendatakse töötavate pensionäride pensioni, ma arvan, et oleks ajalooliselt õiglane, kui ka selletaolised asjad oleksid leidnud presidendi kõnes äramärkimist. Seda paraku ei olnud. Me oleme ära harjunud Lennart Meri, Arnold Rüütli ja Toomas Hendrik Ilvese suhteliselt kriitilise lähenemisega valitsuse suhtes. Praegu oli kõnes kriitikat maksumaksja raha kasutamise osas ajupesuks – jah, see väärib hukkamõistmist.

Sajanda aastapäeva kõne peabki olema ühendav ja pidupäeval ei sobi norida, nagu mina seda teen, aga ma olen praegu siin Eesti Rahva Muuseumis, ja mul on hea meel siin olla, ma olen siin suhteliselt sage külaline. Kasutasime selle ehitamiseks Eesti maksumaksja raha ja nüüd on see olemas.

Ja mis ma nüüd näen – seesama alkoholiaktsiiside lugu: ühe aastaga viiakse 55 miljonit eurot alkoholiaktsiisi Lätti, paneme sinna käibemaksu juurde, paneme sinna kütuseaktsiisi juurde, paneme sinna tubakaaktsiisi otsa, no ja aiamööbel ka, mis tuleb Lätist osta, kui sa sinna juba õlle järele läksid. Ühe aastaga viidi välja Eestist kaks Eesti Rahva Muuseumi jagu raha. No nii rikkad me nüüd ka ei ole, et me võiksime nii kergel käel nii kaalukaid otsuseid langetada, nagu praegu.

See ei olnud mul nüüd pidupäeva jutt, aga mis meelel, see keelel. Minu meelest peavad inimesed olema nõudlikud nende suhtes, keda nad on valinud ennast juhtima, ja nõudlik peab olema nii argi- kui ka pidupäeval. Kui nõudlikkus ära kaob ja me suhtume kõigesse väga leebelt, ei pruugigi järgmised sada aastat tulla nii head nagu nad tegelikult tulla võiksid.

Eestis on juhtunud ime, me oleme igasugustest jamadest läbi tulnud. Eesti on edulugu, me oleme maailma tippude hulgas. Sealt ära kaduda on võimalik, aga ma arvan, et Eesti rahvas ja Eesti ametnikkond on nii tark, et ei lase meid sealt ära kaduda.

Millise sõnumi jätaksite neile, kes kogunevad saja aasta pärast tähistama Eesti Vabariigi kahesajandat aastapäeva?

Ma loodan, et meie riik kestab igavesti, aga prognoosida praegu seda, mis hakkab saja aasta pärast juhtuma, on tegelikult ju võimatu. Kui me oleme aga nõudlikud täna, homme ja ülehomme, siis ilmselt on tulemus saja aasta pärast selline, mida me oma järeltulijaile soovime.

Tagasi üles