Peetri koguduse õpetaja Ants Tooming ütles matusetalitusel, et Hilda Paju ärasaatmine päeval, mil Eesti riik valmistub oma 100. sünnipäevaks, on äärmiselt pidulik sündmus.
Kuna praegu räägitakse palju lugusid inimestest, kes on sama vanad kui Eesti Vabariik, siis Hilda Paju 106 aastat on veelgi erakordsemad, kuna tema silmad on väikesest tüdrukueast peale näinud ja kogenud kõike, mis 100 aasta sisse ühes riigis mahtuda saab. Õpetaja kirjeldas lühidalt ka kõiki Hilda Paju olulisi elulooseiku ning lohutas mahajääjaid, öeldes et inimese elu lõpp ei ole kunagi kurb ega õnnetu, vaid see on asjade loomulik käik. Kui keegi on nii palju päevi näinud nagu Hilda Paju, siis kõige olulisem tunne saab olla tänutunne.
Vahepeal mängis orel, matuselised said laulda, kuulda jumalasõna ja palvetada.
Kui kirstu kirikusaalist välja kanti, lõid Peetri kiriku kellad aeglaselt ja pühalikult, märkides koguduse auväärseima liikme igavikuga kohtumist.
Hilda Paju maeti Raadi surnuaiale, kus teda ootasid poeg Rein ning abikaasa Johannes. Peielaud oli Raadimõisa hotelli restoranis.
Ristipoeg Jaan Sults arvas, et kui Hilda oma matusepäeva kuskilt kõrgemalt pealt sai vaadata, siis võis ta jääda rahule.