Aukodanik Rutt Hinrikus: rohkem julgust püüda säravat tähte

Rutt Hinrikus. Foto: Sille Annuk

Kirjandusteadlane ja -kriitik, tunnustatud elulugude koguja ja uurija Rutt Hinrikus sai Tartu aukodanikuks.

Rutt Hinrikus, mida kodulinna tunnustus teile tähendab?

Minu jaoks väga suure tähendusega, püüdsin just sõnastada, mida Tartu mulle tähendab. Leidsin, et tähendab tervet minu ajalugu ja Eesti ajalugu. Eesti ajalugu on väga suures osas täis inimesi, kes on olnud seotud Tartuga, olnud mingil eluperioodil tartlased. Kui mõtlen Eesti peale, mõtlen paratamatult Tartu peale. Ma ei ole kunagi tahtnud elada mujal kui Tartus, seepärast Tartu tunnustus on mulle tähenduslik. Mind see muidugi üllatas, tartlasi on nii palju ja nad on nii tublid.

Mis on see kõige tähtsam, mida teie elu ja töö on teile õpetanud?

Kõige rohkem, et ei tuleks edasi lükata seda, mis noorest peast on kavatsetud teha. Tuleks püüda jälgida oma ideaale, vastavate korrektiividega, aga mitte neid argipäevas unustada. Tavaliselt, kui me mõtleme, kuhu tahaks kõik minna – kunagi suurehitustele, tänapäeval vabatahtlikuks Aafrikasse. Igasuguseid fantastilisi plaane tehakse, teoks teevad neid vähesed. Rohkem julgust, rohkem püüda seda säravat tähte, mis noores eas hakkas teed näitama, aga siis läks inimene argiradadele ja unustas, et täht on ka olemas.

Kuidas Eestil läheb ja mida soovite Eestile algavaks aastasajaks?

Paljud on öelnud, et Eestil läheb paremini kui kunagi varem. Leidsin vanaisa tekste sirvides, et ta 1922. aastal oli kirjutanud, et Eestil läheb paremini kui kunagi varem. Kuigi oli väga vaene aeg, juba siis leiti, et Eestil läheb paremini kui kunagi varem. Samad probleemid on kogu aeg, on nagu noateral käimine. Ja loodan, et saame sellega hakkama.

Mina sooviks, et me siiski ei unustaks ära, et oleme eestlased. Ehk kasutades Gustav Suitsu sõnastatud nooreestlaste lipukirja: saagem eurooplasteks, aga jäägem eestlasteks . Eurooplasteks olema saanud, aga eestlaseks jäämisega on asi segasem. Soovin, et võimaluste paljususes ei jätaks me kuhugi kööginurka vedelema seda, mida esivanemad alustasid. Seda on juhtunud ja juhtub ikka jälle erinevatel põhjustel, mis iga kord on andestatavad ja arusaadavad, aga sooviksin, et eesti keel saaks täieliku koha ka edaspidi. Ükskõik, kui vähe meid on.