/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/02/21/7607317t1h7136.jpg)
Tartu linna vanim elanik Hilda Paju, kes oleks 17. märtsil saanud 106-aastaseks, suri 19. veebruari õhtul Tartu hooldekodus Liiva tänaval.
Suri Tartu vanim elanik Hilda Paju
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hilda Paju viimase aja juttudes andsid tooni igatsus oma poja Reinu ja mehe Johannese järele, kes puhkavad Raadi surnuaial juba aastaid ning see, et ka Hilda ise ihkas väga Raadile.
«Nüüd võib öelda, et ta viimane soov täitub,» sõnas ristipoeg Jaan Sults. «Muidugi sai Hildaga palju kõneldud sellest, et pea veel natuke vastu, et uus sünnipäev kohe paistab, ja Hilda elavneski iga kord selle mõtte peale. Aga mis teha.»
Hilda Paju viimaste aastate sünnipäevadelt võib kirjeldada kauneid hetki.
Kui ta sai 100, siis keetis ta ise oma peolauale süldi ja hapendas kapsast. Hilda ütles, et eks tal neid aastaid sellepärast ongi nii palju antud, et tema on maatoidu peal üles kasvanud ning oskab heast toidust lugu pidada. Ka arvas ta, et armastusfilmide vaatamisel on samuti oma osa, et ta nii kaua vastu peab – saja-aastasena jälgis Hilda iga päev andunult kolme teleseriaali.
101-aastaselt kuulutas ta, et tal on valmis matuseliste nimekiri ja see, millises kirstus teda maamulda panna ning kuidas peied korraldada. Ta rääkis, et kui sünnipäevi ühel päeval enam ei tule, siis tuleb järgmisena matus ning see ei ole sugugi vähetähtis sündmus.
102-aastaselt ütles Hilda, et elu on väga lühike ning seda üürikest elu ja vähest aega tuleb osata kasutada. Et rõõmu peab jätkuma, aga seda jätkub siis, kui oskad olla aus inimene, kui usud jumalat ning kui katsud inimestega hästi läbi saada.
Järgmistel sünnipäevadel tuli Hildal aina sagedamini jutuks see, et üksi on igav elada. Ometi on olnud Hilda Paju sünnipäevalauad alati rahvarohked, ja kuigi tal endal lapselapsi ei olnud, siis jätkus alati õdede ja vendade järeltulijaid ning teisi häid tuttavaid.
/nginx/o/2018/02/21/7607323t1hd322.jpg)
Hilda Paju (neiunimega Kukk) sündis 17. märtsil 1912 Laiuse vallas talupidajate peres, kus ta kasvas üles koos nelja õe ja ühe vennaga. Ta õppis Tartu kommertsgümnaasiumis. Abiellus Valgamaa Keeni valla sekretäri Johannes Pajuga, kes oli Treffneri kooli kasvandik.
Hilda lõi hoogsalt kaasa Keeni Maanaiste Seltsi töös, juhtis kodust majapidamist, tegi käsitööd, kasvatas loomi, hoidis korras vallamaja lilleaia ning kuulus Punase Risti samariitlaste kolonni – need olid tema elu kaunimad aastad.
Hilda Paju saadetakse oma viimsesse puhkepaika Raadile 23. veebruaril kell 12 Tartu Peetri kirikust.
Hilda Paju: «Ilma suure armastuseta ei ole elu midagi väärt!»
(Katkend 27. aprillil 2012. aastal Tartu Postimehes ilmunud loost «800 aastat tarkust. Mida on meil neilt õppida?», mil sõna said kaheksa kõrgeealist inimest, sealhulgas Hilda Paju.)
Hildal on hommikused armastusseriaalid vaadatud, meel aga kurvavõitu. «Issand jumal, kui ilus tüdruk! Ja kui ilus poiss,» ahastab ta. «Ning nüüd lähevad nad lahku! Aitaks või omalt poolt kaasa, et nad ikka kokku jääksid.»
Hilda Paju tunneb kaasa kõigile, nii nagu filmis, nii ka päris elus. Ja armastus on tema meelest väga tähtis.
Oma eluga on Hilda õnneks rahul – temal oli väga ilus ja väga hea mees.
Hilda oli siis ehk 19, kui tulevase kaasaga Tartus otse raekoja ees kohtus.
:format(webp)/nginx/o/2018/02/21/7607437t1h0d05.jpg)
«Vaadake, seal teie selja taga raami sees on üks pilt, ma nüüd näitan,» ajab Hilda näpu pildi suunas õieli. Sel pildil on Hilda kitsa taljega kaunis palitus, täpselt niisuguses riietuses nagu siis, kui ta Keeni vallasekretäri Johannes Pajuga esimest korda kohtus.
Hilda elas Laiusel ja tahtis kangesti linna pääseda, et uut mantlit osta ja kleidiriiet vaadata.
Et tädipoeg Arnol olnud samuti Tartusse sõit plaanis, läksid nad koos, ajasid linnas kumbki omi asju, kuni pidid raekoja ees kindlal kellaajal kokku saama.
Aga tädipoeg Arno trehvas Tartus omakorda koolivend Johannest, kes tulnud linna oma vallale kontorimaterjale ostma. Kui kohtumisaeg hakkas lähenema, öelnud tädipoeg, et tulgu Johannes temaga ühes, ta näitab talle oma onutütart.
Ja kui nad siis kolmekesi raekoja ees kokku saanud, mõelnud Johannes: «Jumal, kui ilus tüdruk!» Siis mindud koos sööma. Ja siis teinud Johannes niisuguse kavala käigu, et võtnud ühe postkaardi, kirjutanud oma aadressi sinna peale ja palunud Hildat, et tüdruk selle kaardi talle sünnipäevaks saadaks. Et sünnipäev oli kohe paari päeva pärast tulemas, ei jäänudki Hildal muud üle, kui kaart ära täita ja enne rongi peale astumist posti panna.
Nüüd olnud Johannesel tüdruku aadress käes ning nii hakanud temalt Hildale muudkui kirju tulema. Aga Hilda ei vastanud, sest tema silmarõõm oli Laiuse kooliõpetaja Elmar, kes juhatanud laulukoori ja kellega nad väga sobisid.
Siis tuli Eesti Vabariigi aastapäev ning seesama tädipoeg Arno tuli koos oma koolivenna Johannesega Hilda vanematekoju külla. Hilda ei hoolinud Johannesest aga ikka veel. Teda võlus kooliõpetaja Elmar, kes teda muudkui tantsima viis, talle klaverit mängis ja laulis.
Kord peol olid Hildal samsskingad jalas. Kui pidu lõppes, kallas vihma ning koduni oleks olnud kaks kilomeetrit maad jala astuda. Ning siis võttis Elmar ta rattaraami peale ja tõi Hilda niimoodi koju, et tema kingad jäid rikkumata ja jalad kuivaks. Oli see vast ilus.
Aga teine peigmees Johannes ei andnud sugugi alla. Juba tulid uued jõulud ja juba paistis uus kevad ning siis näis midagi muutuvat. Hilda sai kirja, ja see kiri oli Elmarilt.
Hilda teeb jutus väikese pausi, pühib suunurgad puhtaks ja vuristab: «Päevad päikseta, elu rõõmuta, õnne, unistust leinan ma. Teile kuuldavasti võib uue kevade puhul õnne soovida. Kahju lauludest, koos veedetud päevadest…»
Kooliõpetaja Elmar kirjutas Hildale selle kirja, kuna teadis kuidagi, et Johannes on võitnud ning tema on oma tüdrukust ilma.
«Mulle olid tegelikult mõlemad mehed kallid, nii Elmar kui Johannes,» ütleb Hilda nüüd ning hakkab riiulist albumit otsima. Seal peab olema veel üks postkaart, mille Elmar olevat talle saatnud ja kus teda kangesti endale tagasi palunud.
Hilda otsib kaarti, aga ei leia. Leiab albumist hoopis oma surnud poja Reinu pildi ja nii tuleb mul ära kuulata hoopis tema poja vastamata armastuse lugu, mille pärast jäänud poisil pere loomata ja temal, Hildal, lapselapsed sündimata.
/nginx/o/2018/02/21/7607387t1h0b54.jpg)