:format(webp)/nginx/o/2018/02/20/7604287t1h0805.jpg)
Üheksakümmend kuus aastat tagasi elas Eestis 1 107 059 inimest ning saja-aastasi ja vanemaid inimesi oli nende hulgas neli. Need on iseseisvas Eestis 1922. aastal korraldatud esimese rahvaloenduse andmed.
2017. aastal elas Eesti Vabariigis aga 1 315 635 inimest ning saja-aastasi ja vanemaid oli nende seas 125.
Kui need arvud piltlikuks muuta, võib öelda, et kui 96 aastat tagasi elas Eestis saja-aastaseks parimal juhul üks inimene 200 000 elaniku kohta, siis nüüd elab sama hulga inimeste kohta kõrgeealiseks 19!
1959. aastast alates jätkub pikaealisi statistilises mõttes juba igasse 100 000sse vähemalt üks ning eelmisel aastal oli neid seal peaaegu kümme.
Kas Eestisse on saabunud pikaealiste ajastu?!
/nginx/o/2018/02/20/7604325t1h9427.jpg)
Statistikaameti viimase nelja aasta andmeid seirates peab siiski tõdema, et praegu ei ole Eestis saja-aastaste seisukohalt kuldajad.
Parim aeg oli 2013. aastal, mil saja-aastasi ja vanemaid inimesi oli Eestis 143. Pärast seda on nende arv vähenenud ning näiteks eelmisel aastal oli pikaealisi vaid 125. Samas ei ole Eesti elanike arv märkimisväärselt muutunud, see on ikka ühtmoodi 1,3 miljonit.
Kuhu kaovad siis saja-aastased?
Kõrgeealiste inimeste puhul ei ole rahvastiku absoluutarv mitte kõige olulisem.
Selle tõestuseks on näide 1989. aastast, mil Eestis elas 1,57 miljonit inimest ehk rohkem kui kunagi varem. Saja-aastasi ja vanemaid oli aga 70 ehk ainult 4,5 inimest 100 000 inimese kohta. See on poole vähem kui praegu, 30 aastat hiljem, mil rahvastiku arv on ainult 1,31 miljonit.
Tallinna ülikooli rahvastikuteadlase Anne Hermi sõnul tuleb kõigepealt silmitseda pikaealiste inimeste sünniaega ehk seda, mis juhtus maailmas sada aastat tagasi.
1914. aastal algas esimene maailmasõda. Sõjaaja ja sellest tingitud raskuste tõttu sünnitasid naised vähem, teaduskeeles öelduna: sõja-aastate sünnikohordid olidki väiksemad.
Ka tabas esimese maailmasõja ajal sündinud põlvkonda täiskasvanuikka jõudes kõige valusamalt teine maailmasõda, samuti mõjutas neid väljaränne.
Niisiis üks osa inimestest, kel oleks olnud potentsiaali saja-aastaseks elada, jäid kas sündimata või surid vägivaldset surma oma parimas eas või põgenesid sünnimaalt.
Siiski on vastus küsimusele, kas viimastel kümnenditel jõuab inimesi pikaealiste hulka märkimisväärselt rohkem kui pool sajandit tagasi, kindel jaa!
«Pikaealisi – teadlased peavad nende all silmas inimesi alates 90-aastastest – on kogu maailmas neli kuni kümme korda enam kui neid oli 50 aastat tagasi,» selgitas Anne Herm. «See tähendab, et tõenäosus elada saja-aastaseks tõuseb jõudsasti. Euroopas on selles osas silmapaistvad riigid Itaalia, Prantsusmaa, Šveits. Brasiilias on kõrgeealiste inimeste arv suurenenud koguni 40 korda.»
Maailma kõige eredam näide on aga Jaapan, sest kõik kõige vanemad, kinnitatud sünnidaatumitega mehed ja naised elavad praegu seal.
Nii elab Jaapanis 117-aastane naine Nabi Tajima ning 112-aastane mees Masazou Nonaka.
Maailma vanimaks elanud inimeseks peetakse aga prantslannat Jeanne Calmenti (1875–1997), kes suri 122 aasta ja 164 päeva vanusena. Kinnitatud andmeid selle kohta, et keegi oleks maailmas elanud temast kauem, ei ole.
:format(webp)/nginx/o/2018/02/21/7605577t1hca0c.jpg)
«Eestis me nii edukad ei ole,» nentis Anne Herm.
Kõrgeealisuse mõjutajaid on tegelikult palju.
Suur mõju rahvastiku eluea pikkusele on imikute suremusel ehk suremuse vähenemisel. Keegi ei tea küll, kas need lapsed, kes oleksid võinud ellu jääda, jõudnuksid ka kõrgesse ikka, aga võimalus sinna jõuda oleks olnud siis palju rohkematel.
Loomulikult mõjutab inimese eluea näitajaid antibiootikumide kasutuselevõtt, paljude teiste uute ravimite tulek, vaktsineerimine ning üleüldine meditsiini areng, edusammud südame ja veresoonkonna haiguste ennetamisel ja ravis, krooniliste haiguste kontrolli all hoidmine … Aga isegi mitte meditsiini ja teaduse saavutused ei määra veel kõike.
Lihtne talupojamõistus ütleb, et inimeste toitumus praegu võrreldes ajaga 100 aastat tagasi erineb kui öö ja päev. Tõsi, ka rämpstoitu ja maiustusi on moodsal ajal rohkem, aga inimesed ei ole enam sundseisus, neil on võimalik teha tervislik valik.
Paranenud on keskkonna- ja elutingimused ning inimeste hügieenist arusaamine ja hügieenikäitumine. Ka ei tehta kukelaulust päikeseloojanguni enam rasket füüsilist tööd.
Rahvastikuteadlase Anne Hermi sõnul on maailmas avastatud piirkondi, kus inimesed elavad keskmiselt kauem kui mujal. Need on longevity blue zone ehk pikaealisuse piirkonnad.
See põnev teema seondub Tallinna ülikooli vanemteaduri ja Louvain’ ülikooli emeriitprofessori Michel Poulain’ga, kes koos Sardiinia Sassari ülikooli teadlastega 2000. aastate alguses maailmale niisuguse nähtuse avas.
Jutt käib Sardiinia saare Barbagia regioonist Itaalias, Okinawa troopilistest saartest Jaapanis, tillukesest Ikaria saarest Kreekas ning Nicoya poolsaarest Costa Ricas – neis paigus elatakse kaua! Miks ometi?
On leitud, et neid inimesi iseloomustab mõõdukas füüsiline aktiivsus. Samuti lihtne kohalik toit, peamiselt puu- ja aedviljad, eriti kaunviljad, vähesel määral liha, pokaal veini toidu kõrvale, hea seltskond. Ei harrastata ei ülesöömist ega ületöötamist.
Neil inimestel on esikohal pere ja sõbrad ning neid seovad tugevad kogukonnasidemed. See annab neile ühtekuuluvustunde ning ka vastuse küsimusele, miks ärgata igal järgmisel ja järgmisel hommikul.
Kõik blue zone’id on päikselised kohad. Inimesed viibivad palju aega vabas õhus, saavad suures koguses D-vitamiini, mis omakorda annab neile rõõmsa tuju, hea une, tugeva luustiku, hea nägemise. Ilmselgelt edendab soe kliima ka pingevaba tööstiili ja ellusuhtumist ja vähemat stressi. Näiteks on täheldatud, et okinawalased mõtlevad iga päev mõne minuti oma esivanematele, ikarialastele meeldib teha pärastlõunauinakut, sardiinlased peavad iga päev õnnelikku tundi ja usklikud inimesed palvetavad.
Anne Herm kuulub koos teiste Tallinna ülikooli teadlastega rühma, kes on uurinud pikaealisi maailma mitmes paigas, sealhulgas Sardiinias. Ta märgib, et kui näiteks Sardiinia saja-aastased olid kunagi noored, oli tolle piirkonna majanduslik olukord väga raske, inimesi kimbutasid rasked haigused, levis malaaria.
«Niisiis ei saa öelda, nagu tagaks kerge elu tingimata pika ea. Inimene vajab karastumiseks oma ellu ka raskeid aegu,» arutles ta. «Samas näiteks Eestis ei toimunud aastatel 1960–1990 eluea pikkuses mingisugust arengut. Teadlased on seostanud seda ühiskonnast endast tuleneva stressiga.»
Omaette teema on, et naised peavad meestest palju kauem vastu. Anne Herm arvab, et ilmselt on ühiskondlik stress, mis meeste õlgadele pannakse, palju tugevam, kui nad seda tegelikult kanda jõuavad, ning naiste pealtnäha nõrkus ei olegi nende nõrkus, vaid hoopis tugevus.
Ka räägitakse meeste suuremast adrenaliinivajadusest ning sellega seotud riskikäitumisest, mille tõttu mehed oma parimais aastais lihtsalt hukkuvad.
Aga mitte alati ei ole see nii olnud ning praegugi need arvulised suhted muutuvad.
Okinavalased mõtlevad iga päev mõne minuti oma esivanematele, ikarialastele meeldib teha pärastlõunauinakut, sardiinlased peavad iga päev õnnelikku tundi.
Statistikaameti analüütik Alis Tammur näiteks märkis, et kui 1990. aastatel oli juba 20-aastaste noorte hulgas mehi naistest vähem, siis nüüd jääb mehi vähemaks alles pärast 45 eluaastat. Noores eas tabab neid õnnetusi nüüd vähem, aga keskeas saavad nad infarkti.
Vanasti oli pilt hoopis teine: täiskasvanud mehi ja naisi jätkus võrdselt, või siis jäi puudu just naisi. See tähendab, et vanasti oli risk ka naise elule palju suurem kui tänapäeval. See oli seotud hügieeni ja laste ilmale kandmisega ning sellega, et naine tõusis nurgavoodist kohe jalule ja läks põllule või heinamaale rasket tööd tegema.
Sardiinia piirkonnas on aga täheldatud, et seal on kõrgeealisi mehi ja naisi võrdselt. Usutavasti mängib sealses kogukonnas oma osa austav suhtumine vanematesse inimestesse ning eriti just eakate meeste elukogemuse väärtustamine.
/nginx/o/2018/02/21/7605531t1hf272.jpg)
Geeniteadlane Riin Tamm tõdes, et saja aastaga ei juhtu inimeste geenides tõesti midagi, see on liiga lühike aeg. Ning kuigi kõik hoolega otsivad, pole geenidest pikaealisuse kohta vastust leida sugugi lihtne.
«Kogu maailma teadlased on pööranud pilgu pigem sellele, et püüda aru saada vananeva eaga kaasnevatest haigustest ja sellest, kas ja kuidas need haigused on seotud geenidega,» selgitas Riin Tamm. «Rääkida saab ka epigeneetilisest mustrist ehk keskkonna mõjutustest ja elustiilist, mil tõesti on oma roll geenide avaldumisele.»
Riin Tamm ütles lõpuks, et kuna kõik inimesed on surelikud, peaksid nad oma ainsa teadliku elu jooksul tegema neid asju, mis neile tõeliselt meeldivad. Tuleb püüda olla õnnelik, sest õnne ja rahuloluga on seotud kõik hormoonid inimese kehas.
«Ma soovitan mitte oodata taevamannat ega seda, et kohe leiutavad teadlased nooruse eliksiiri või imeravimi, mis päästab meid kõikidest hädadest,» ütles ta.
Rahvastikuteadlane Anne Herm andis naljatledes samuti pikaealisuse retsepti: tuleb pidada hästi palju sünnipäevi! Ka kirjeldas ta Tallinna ülikooli vanemteaduri Michel Poulain’ üht tähelepanekut Ikaria saarelt, ühest pikaealiste piirkonnast.
Keset liiklusvoogu peatub linnakeses auto, sest selle juht on märganud tuttavat meest ühe maja väravas ja tahab teda tervitada. Nende vahel algab sõbralik vestlus, mis kujuneb vähemalt 10 minuti pikkuseks. Sellest ei ole häiritud aga ei vestlejad ise ega ükski teine liikleja, kelle sõit seetõttu toppab.
Uskumatu lugu, aga ehk vaid nii saab elada kaua.
Ellen Lätt saab 1. märtsil 105 ning Vally-Emilie Heinola 9. juulil samuti 105.
Felita-Agate Viikna saab 12. augustil 104 ning Gerta Virolane sai juba 20. jaanuaril 104.
Tänavu 14. jaanuaril pidas oma 100 aasta sünnipäeva Lisette Otti, 11. veebruaril Karl Vaher ning 13. veebruaril Johanna Jekimov.
Kas pole võimas loetelu!
Kaks päeva tagasi oli elus ka Hilda Paju, kes oleks tänavu 17. märtsil saanud 106-aastaseks. Tartu vanim elanik Hilda Paju lahkus 19. veebruaril.
Tartu Postimehe lugeja võib end kõigiga, kes siin nimetatud, pidada ka natuke tuttavaks, sest kõigil neil on olnud sedavõrd palju tervist, õnne ja lahket meelt, et nad on lubanud üle oma koduläve astuda ka reporteril, ning väikesed lood nende elust on järjepanu juubelite paiku ilmunud.
Tartu linna perekonnaseisutoimingute juhi Siiri Sinijärve andmetel on Tartus aga veel üks naine, kes sai tänavu 100. Ja 101. sünnipäev on loodetavasti ees veel neljal naisel, 103. sünnipäev kahel ning 104. sünnipäev ühel naisel.
Niisiis elab Tartus 100-aastaseid ja vanemaid inimesi kokku 15. Ehk 14 naist ja üks mees.
Statistikaameti andmetel on terves Eestis niisuguseid inimesi praegu 131.
Mitte alati ei ole see arv olnud sedavõrd muljetavaldav.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)