Eesti 100 ehk Tartu patrioodi oodike

Heidi Iivari Foto: Sille Annuk

See tunne, kui Tartu laululava vilksatab bussi aknast, kui olen teel Tallinnast Tartusse. Olen bussis ning hoolimata sellest, kas päike paistab või mitte, kas kallim ootab mind või mitte, hakkab mu süda kiiremini tuksuma. Mõnus, soe tunne levib mu kehasse, eriti on seda tunda kõhus ja rinnas. Olen varsti kohal. 

Sõitsin esimest korda Tartusse 19 aastat tagasi. Viimased pea 12 aastat olen elanud Tartus. Kuna Tartu ja minu suhe on nii pikk, ei löö süda enam kiiremini, kui bussis Tartusse naasen, kuid armumistunne annab siiani märku. Minu suhe Eestiga tähendab tegelikult suhet Tartuga. Teistes Eesti paikades ei ole ma elanud ega tunne ka vajadust selleks, kuigi külastan neid meelsasti. Tartu on minu füüsiline ja vaimne kodu.