Veiko Sepp: kesklinn, jõgi ja noored arhitektid

Veiko Sepp.

FOTO: SCANPIX

Umbes 15 aastat tagasi noore geograafina kirjutasin lühikese, aga segase arvamusloo sellest, miks Treffneri gümnaasiumil ei ole vaja uut hoonet ning miks Ülejõe pargi täisehitamine sel otstarbel on rumalus. Linnaarhitekti uljas visioon Tartu kesklinna arengust on hea põhjus teema üle uuesti arutleda.


Miks tõesti ei võiks olla Emajõe vasakkaldal «elanikest kihav kesklinn», nagu linnaarhitekt Tiit Sild Tartu Postimehe artiklis hoonestuskava elluviimise tulemusena lubab? Kui linn areneks sedamööda, milliseid lootusi ja juhtnööre arhitektid oma joonistuste alla kirjutavad, oleks tegemist igati kaalumist väärt kavaga. Mis muidugi ei tähenda, et lahendus on probleemitu ning teisi häid võimalusi kesk- ja vanalinna arenguks ei ole.

Linna tegelik arendamine on siiski palju keerulisem geomeetriliselt kontseptuaalsete ja huvitavate 3D-visualisat­­sioo­­nide koostamisest ning pildiallkirjadega varustamisest. Linnaarhitekti ülestunnistus, et «kunagi hoonestatud pargiala hoonestamisele alternatiivi me ei leidnud», osutab lihtsalt tõsiasjale, et Tartu kesklinna piirkonna probleemide terviklik käsitlemine ongi (noortele) arhitektidele üle jõu käiv ülesanne.

Hoonestuskava ettekandes esitatud plusside ja miinuste analüüsist midagi sellist küll järeldada ei saa. Kõiki seal esitatud praeguse olukorra «miinuseid» võib tunduvalt säästlikumalt lahendada ilma pe­­rimetraalse hoonemassiivita. Skepsist väljapakutud kava suhtes suurendab selles sisalduv totaalne kaugvaatekoridoride süsteem, mille skeemid jätavad mulje, justkui valmistuks linn tänavalahinguteks.

Üks hea park

Mitmele küsitavusele ja möödavaatamisele hoonestuskavas osutab oma artiklis Kadri Leetmaa (TPM 05.05). Tartu kesklinna kasvupotentsiaalil on piirid ning uute hoonestusalade loomine survestab juba olemasolevate kesk- ja vanalinna kvartalite elujõudu. Samuti muudab see raskemaks ülesande (taas)hoonestada tühje krunte ning rekonstrueerida kesklinnas paiknevaid mittekasutatavaid hooneid.

Seejuures ei näe ma erinevalt Kadri Leetmaast vajadust kesklinnana arendatavat ala väiksemaks lõigata. Tartu kesklinn võiks jätkuvalt laieneda, kuid säästlikult ja mitmekesises vormis. Üks hea park on kesklinnale samavõrra vajalik kui miski muu.

Tiit Sild kirjutab avalikust ruumist kui heliteosest ning pauside olulisusest seal. Ometigi muudaks tema väljapakutu Tartu kesklinna senisest monotoonsemaks. Seda eriti, kui vaadata linnaruumi perspektiivis, kus täisehitamist ootavad Fortuuna-Raatuse kvartalid ja Anne kanali algus, Emajõe ja Turu tänava vaheline ala kuni Sõpruse sillani ning kaldapealsed ülesvoolu. Modernsele arhitektuurile on Emajõe ääres endiselt palju ruumi.

Nii kummaline, kui see rohelusse uppuvas Tartus ka ei ole, on Ülejõe park meil kesklinna ainus avatud park, mis pakub võimalusi üsna privaatselt avalikus linnaruumis lihtsalt murule maha istuda, seltskondlikult aega viita, ühiselt treeninguharjutusi teha või palli mängida.

Siin ei kiha ega peagi kihama – selleks on näiteks Pirogovi plats. Toomemägi kui haljasalade ja ajalooliste ülikoolihoonetega terviklik kompleks täidab sellise muuseumpargina kõige paremini oma ülesannet linnaruumi osana.

Noorte arhitektide katsetused moodsate väikevormidega, soovides kujundada Toomemäest puhkepark, ei ole hea mõte. Selles võib veenduda igaüks, kui ta Toomemäel neid lesimispinke kohtab.

Ülejõe pargi oluliseks väärtuseks on selle mastaap, mis pakub teistsugust ruumitaju kui väiksemad platsid ja väljakud – siin ei viibi sa kellegi õues, ei kuulu ühegi maja ega müügikoha juurde. Loomulikult ei ole see päris Hyde’i park, kuid Tartu kesklinna kontekstis on tegu siiski luksusega.

Tõsi, ideaalne linnasüdame park võiks olla veelgi ulatuslikum. Kui võtta aluseks puhtalt Ülejõe pargi arendamise vajadused, siis tuleks nihutada Narva maanteed mõnevõrra kirde poole – näiteks Põigu tänava joonele. Säästva arengu vaatepunktist ei saa ülikooli ühiselamute ja mõne väiksema hoone lammutamist lähikümnenditel siiski heaks lahenduseks pidada ning leppida tuleb praegusega.

Võimalikud ohud

See, mida noored arhitektid demokraatlikule linnapargile vastu pakuvad, on midagi täiesti erinevat – taimedega kaunistatud linnaväljakud ja majaesised ning ohtralt ostuvõimalusi nende ääres. Selliseid haljasalasid on Tartu kesklinnas juba praegu mitu: Barclay plats, Vanemuise teatri esine plats, Kaubahoovi plats, Politseiplats jm.

Osa neist on halvasti hooldatud ja ümbritsevate hoonetega nõrgalt ühendatud. Selle olukorra parandamine võiks olla ka linnaarhitekti töö, enne kui hakata uusi platse juurde tekitama. Muu hulgas muudetaks linnaruum vähem atraktiivseks suuremale osale kesklinnas elavatele inimestele, ka neile, kes võiks tulevikus elama asuda näiteks Fortuuna kvartali arendustesse. Nad kaotavad kodulähedase puhkeala.

Linlaste elukeskkonnale on ka vahetumaid ohte, mida hoonestuskava kinnitamine võiks kaasa tuua. Võib juhtuda, et linnavalitsus kaotab igasuguse huvi ja ka vastutuse pargi heakorrastamise ja arendamise eest, kuivõrd hoonestuskava elluviimisel tulevikus muutub kõik niikuinii suurepäraseks. Arvestades elu tõsiasju, ei juhtu see aga tõenäoliselt enne 10–30 aastat.

Kummaline, et linnaarhitekt näeb positiivsena ehitustegevuse eeldatavalt etapiviisilist kulgemist. Tegelikkuses tähendab see ju seda, et enam-vähem korras ja toimiv osa linnaruumist muudetakse järgmise 30 aasta jooksul ehitusplatsiks.

Tartu senist kogemust arvestades ei ole ka midagi üllatavat, kui mõni kohalik ärimees laseb suures entusiasmis kaevata jõest kuni Narva maanteeni vundamendiaugu, siis aga tekib käibevahenditega tõrkeid, pank ei anna laenu, äriplaan muutub ning auk jääb aastakümneteks sinna seisma. Elanike turvalisuse tagamiseks paigutatakse augu ümber (korduvalt) Cramo ehitustara.

Ka ehitada võib

Kõik see ei tähenda, et arhitektidel ja arendajatel ei oleks Emajõe kallastel kesklinnas midagi teha. Holmi kvartal praegusel kujul ei ole rahulik park ega ka kihav linnaruum. Võtmetähtsusega on Raatuse tänava väljaarendamine, mis võiks olla Holmi kvartali poolsel küljel piiratud 3–4-korruseliste hoonetega, samas mitte liialt jõekaldale peale surutud.

Poolperimetraalne hoonefront võiks jätkuda ka Narva maanteel kuni Võidu sillani. Siis saab sinna ka perearstikeskuse ehitada, mis ju oligi kogu selle visioneerimise algajend. Perearstikeskuse rajamiseks ei ole vaja kavandada hooneid 0,054 miljoni ruutmeetri elamispinna tarvis. Arvestades kujunenud olukorda Fortuuna kvartalite arendamisel, on ilmselt mõttekas kaotada piirangud, mis sätestavad Fortuuna kvartali hoonestamise enne Holmi kvartalit.

Atlantise lammutamiseks puudub vajadus. Võib ju nõus olla, et mingisugune ülim arhitektuuripärl see rekonstrueeritud hoone ei ole. Samas sobitub ta hästi üldise kontseptsiooniga, mis väärtustab avatust jõele. Võrrelduna linnaarhitekti slaididelt vastu vaatava massiivse seinaga on Atlantis selles mõttes täiesti omal kohal.

Tunnustada tuleb aga ideed, mille järgi rajataks Altantise ja Võidu silla vahelisele alale jõeni ulatuv trepistik. Nii tagataks inimestele võimalus veepiiril viibida veeseisust sõltumata.

Pealegi, kaldapealne niikuinii laguneb. Sellise lahenduse puhul ei ole linnavalitsusel võimalik alles hoida ka roostes piirdetoru, mis jõe teisel kaldal kesklinna ühel esinduspromenaadil peeti vajalikuks renoveerida õgvendamise teel.

Ülejõe pargis võiks kaaluda mitte väga suure hoonealuse pindalaga maja ehitamist Narva maantee ja Raatuse tänava nurgale. Fantaseerides võiks selle maja küljes olla parki suunatud kohvik-terrass ning piki renoveeritud Raatuse jalakäijate tänavat korralik iluaed – miski, mida Tartu avalikus linnaruumis ei olegi, kui botaanikaaed välja jätta.

Halba ei tee ühe-kahe hoone rajamine pargi teise, pimedasse otsa, mis on surutud Emajõe ja Narva maantee vahele. Ka lahendataks sel moel suuresti probleem, mis tuleneb Oeco­­nomicumi maja halvast «suhtlusest» nii pargi kui ka Emajõega.

Vaja laiemat vaadet

Mõtlemisainet niisiis jagub. Linnaarhitekti plaan, et head lahendused tulevad noorte arhitektide ja väikekaupmeeste ideevõistlusest, tundub liialt optimistlik. Alternatiivsete stsenaariumide väljatöötamiseks, mõtestamiseks ja valikute tegemiseks on vaja on laiemat vaadet, kui et linn on moodsal moel ritta seatud hooned, mille esimesel korrusel on müügipinnad, ja hoonestamata alad seal vahel.

Tegelikud kesklinna arendamise kavad peaksid sündima linnaplaneerijate, linnageograafide ja muude urbanistide eestvedamisel, kes võtavad tõsiselt selliseid asju nagu sotsiaal-majanduslik areng, ühiskonna rahalised võimalused, kohalik omavalitsemine, elanike elulaadid ja väärtused. Kindlasti tuleks kaasata ka häid arhitekte ja pargiala asjatundjaid.

Kui aga tõesti soovitakse linnaarhitekti hoonestuskavaga edasi minna, siis tuleb keskenduda selle elluviimiseks vajalike eelduste loomisele. Nii nagu arhitekt Margit Mutso nendib, on Tartu kesklinna võimas arengupotentsiaal Annelinnas. Nii et ideevõistluselt ootaks linnaarhitektilt näiteks Annelinna teise mikrorajooni lammutusplaani, millele rahandusosakond lisagu kulude ja tulude arvestus.


Samal teemal: Jüri Saar, «Tartu linn kavandab Ülejõe pargiala taashoonestust» (27.04), Tiit Sild, «Kus on Tartu potentsiaal?» (03.05), Kadri Leetmaa, «Planeerimise neljas mõõde» (05.05), Margit Mutso, «Millist linna me tahame?» (09.05), Ilona Merzin, «Küsimused ootavad: miks, millal, kuidas ja kas?» (10.05), Helmi Sakkov, «Mõtlen jalakäijate Tartust» (17.05).
------------------------------------------------------------------------------

Holmi pargiala debatis on öeldud

• Hoonestuskavas ette nähtud hooned on mahult küll massiivsed, aga arvestades sellega, et ilmselt suudaksime ühe kvartali välja arendada ühe ehitusbuumiga, ei näe ma selles probleemi – hoonestuskava hoonefronte peaks vaatama pigem klassikalisest ja praegu vähemalt Euroopas populaarsust koguvast perimet­­raalsete kvartalite, tänavate ja väljakute süsteemist, mille puhul on tulemuseks funktsionaalselt toimiv mitmekesine arhitektuur.
Tiit Sild,
Tartu linnaarhitekt (03.05)

• Millised prognoosid näitavad seda, et Tartu elanike arv kasvab ja ehitatud ruumi on kesklinna juurde vaja? Kust Kapa-Kohilast need inimesed tulevad? Ülikiire kasvu asemel on Tartu kesklinnale vaja stabiilsust.

• Väga paljudes linnades on jõgi linna kesktelg, kuid praegune alternatiivide võrdlemine ei veena mind selles, et Narva maantee ja jõe vaheline park tuleks tihedalt hoonestada.
Kadri Leetmaa, linnageograaf (05.05)

• Esimese harjutusena katsetaksin palju radikaalsemaid lahendusi, kui Tiit Sild seda teeb: majad terrassidega jõe äärde välja, konsoolid vee kohale, võib-olla koguni üle vee ühendamaks sillana kahte kallast. Ajaloolise kvartalite struktuuri säilitamine on üks võimalustest ja mitte paha, aga kui selline jõuline idee on juba välja paisatud, võiks läbi mängida kõik võimalikud variandid.
Margit Mutso,
arhitekt (09.05)

• Tartu kesklinn ei ole ainuüksi vanalinn. Ruumilise ja funktsionaalse terviku loomiseks on loomulik, et kesklinn asub Emajõe mõlemal kaldal.
Ilona Merzin,
arhitekt (10.05)

• Tartus on eriline kesklinn, kus tänav ei olegi otse jõe kaldal. See annab suurepärase võimaluse uhke kaldapromenaadi ehitamiseks parki ja vee äärde. Promenaadi peavad kindlasti ääristama allee, skulptuurid, arhitektuursed väikevormid ja lilled. Promenaad võiks olla koht, mille pärast tullakse Tartut vaatama.
Helmi Sakkov,
arhitekt (17.05)

Tagasi üles
Back