Märt Läänemets: kas rahva hääl on jumala hääl?

Märt Läänemets Foto: Kristel Vask

Vabaerakond esitas veebruari algul Tartu volikogule ettepaneku teha rahvaküsitlus Tartu lähistele Emajõe äärde planeeritava puidurafineerimistehase kohta. Selle eesmärk on lihtne – saada teada tartlaste laiapõhjaline arvamus selle ilmselgelt meie kõikide elu palju mõjutava megaettevõtte asjus. Tartu Postimees oli juba samal teemal küsitluse teinud, 1700 inimest pea pool oli tehase vastu, pidades seda ohuks elukeskkonnale. Veerand arvas, et teavad asjast veel liiga vähe ega soovi poolt valida. Napp osa oli poolt, ainult kuuel protsendil vastanuist oli ükskõik.

Sellest on praeguseks veidi rohkem kui aastapäevad möödas, kui Est-For Invest oma suur­­investeeringu plaaniga avalikkuse ette tuli. Teema püsib päevakajaline, kõigil arengusuundadel on avalikkuse pilk teravalt peal. Investor pingutab, et tehase rajamise kasutegureid esile tõsta ning kujundada arvamust, et käib tihe koostöö kõigi huvirühmadega. Riigi eriplaneering peaks kohe-kohe välja kuulutatama, kuid ühiskondlik diskussioon alles kogub tuure.

Jaanuaris esitasid tartlased linnavõimudele enam kui tuhande nimega avaliku pöördumise, milles peamiselt keskkonnateemaliste argumentide põhjal nõutakse, et Tartu taotleks valitsuse korralduse tehase rajamise eriplaneeringu algatamise kohta tagasivõtmist ja korrektset taasalustamist, et juba algusest peale arutataks sisuliselt tehase võimalikke asukohti ja siduvate otsuste tegemisel kaasataks kõiki huvitatud pooli, ka Tartu linna.

Ka jaanuaris esitas volinik Peeter Laurson volikogule eelnõu eriplaneeringu tagasivõtmise kohta põhjendusega, et tegemist ei ole riigile strateegiliselt olulise investeeringuga ja see peab jääma kohaliku taseme küsimuseks.

Kas aga ihaldatav arvuline kasumiväärtus ja Eesti majanduse statistiline kasv kaalub üles kogukonna elukvaliteedi võimaliku halvenemise?

Kas on vaja sellele lisaks veel rahvahääletust ja mida see annaks? Rahva arvamuse küsimist kiputakse tselluloositehase diskussiooniks liigitatama «emotsionaalsete hinnangute» lahtrisse, millel nagu ei oleks protsessis kohta, sest projekti kasud ja kahjud peavad selguma teaduslike faktide põhjal. Viimane on muidugi tõsi, aga kas see annab alust rahva arvamust mitte küsida?

Vabaerakond on seisukohal, et rahvaküsitlus peab olema demokraatliku protsessi enesestmõistetav osa ja kohalikku elu puudutavate suurte tööstusrajatiste kavandamisel nõutav. Kunagi peeti rahva häält lausa jumala hääleks, kuid  tänapäeva Eestis peetakse paraku enesestmõistetavaks, et kogukonna hääl ei tähenda midagi riiklike (loe: parasjagu võimuloleva koalitsiooni) ja erakapitali kasumihuvide kõrval. Kas aga ihaldatav arvuline kasumiväärtus ja Eesti majanduse statistiline kasv kaalub üles kogukonna elukvaliteedi võimaliku halvenemise, ettearvamatud keskkonnariskid, Tartu kui ülikoolilinna ja turismimagneti maine halvenemise?