Keskkonnateadlane Erik Puura: mitte mingil juhul ei saa ega tohi väita, et tselluloositehas on täielikult haisuvaba

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Arutelu Tartu raekojas, kuhu olid tehase võimalikest keskkonnamõjudest rääkima kutsutud teadlased Erik Puura (vasakul) ja professor Ülo Mander. Puura ettekannet kuulab Tartu linnavolinik Gea Kangilaski.

FOTO: Sille Annuk

Reedel arutasid Tartu linnavolikogu arengu- ja planeerimiskomisjon ning majanduskomisjon kavandatava tselluloositehase üle. Selle võimalikest mõjudest keskkonnale oli kutsutud rääkima ka keskkonnateadlane Erik Puura, kes leiab, et lõhnatust tehasest rääkida ei saa.

Kõigepealt väljendan oma kurbust, et on tekkinud pooled. Võiksime väikses Eestis ajada üht asja. Minu kogemused näitavad, et sellistes olukordades on kaks võitjat. Need on advokaadid ja meedia. Võib-olla ka osa poliitikutest, nii ja naa. Kõik teised kaotavad und, närvirakke, kõige tähtsamat asja, mis meil selles elus on – aega. Ühed kaotavad rohkem, teised vähem, lõppkokkuvõttes võivad tekkida võitjad rahalises mõttes, kuid kui see on selle hinnaga, mis mul hetkel tundub, siis ma pole sugugi kindel, kas võitjad tahavadki võitjad olla.

Kuidas tekkisid antud juhul pooled? Eks ikka riigi eriplaneeringu kaudu, mis näeb ette arenguid, mis on vastuolus Lõuna-Eesti, Tartu ja ka Tartu ülikooli arengukavadega. Veel kümme päeva tagasi arvasin teisiti (ma polnud veel oma arvamust välja kujundanud), uskusin meediakajastusi puhaste tehnoloogiate kõikvõimsuse ning märkamatu keskkonnamõju kohta. Mida sügavamale aga teemasse kaevata, seda enam on näha, et avalikkusele on loodud kujundit armsast hirvekesest, tegelikkuses aga on tegu pigem elevandiga, mis on võõrliik ja kohe kuidagi ei sobi meie ökosüsteemi.

Loeme ettevõtte pressiteatest, et Soomes ja Rootsis paiknevad paberi- ja tselluloositehased geograafiliselt ülikoolide lähedal ja täpselt samamoodi võiks olla ka Eestis, sest see on edasiviiv. Kas on ikka nii? Piisab ehk ühest näitest. Oulusse ehitati tselluloositehas 1936. aastal. Kõik need aastakümned on linn maadelnud haisu käes, Tartu Ülikoolis töötav dotsent Jussi Jauhiainen näitas oma teadustöös 2003. aastal, et 63% elanikest hais häirib, 43% vastanutest on kogenud tervisehäireid ning et selline sümbioos on võimalik vaid ajaloolisel baasil, kuna linnale on ettevõte tähtis ning ettevõtte juhid on seotud ka linna juhtimisega. 

Ühed kaotavad rohkem, teised vähem, lõppkokkuvõttes võivad tekkida võitjad rahalises mõttes, kuid kui see on selle hinnaga, mis mul hetkel tundub, siis ma pole sugugi kindel, kas võitjad tahavadki võitjad olla.

Leidsin linna foorumist, kuidas Oulusse siirduda mõtlev välistudeng küsib: ma reisin Oulusse suveks, olen vahetusüliõpilane – mida ma peaksin ootama, mida külastama?

Ning vastus: olen elanud Oulus lapsest peale ning olen ekspert selles küsimuses. Kõigepealt sa pead olema valmis kohaliku tselluloositehase haisuks, mis paikneb Oulu lähistel. See hais on tugev, aga pole ohtlik. Alles siis lisandub info ilmast, sportimisvõimalustest, söögiharjumustest jne.

Rääkida siin, et Oulu ülikoolile on kasulik paiknemine tselluloositehase läheduses, on totaalne nonsenss. Jah, aastakümnete jooksul on linnaõhu kvaliteet Oulus pidevalt paranenud, kuid ka hetkeseisu ei saa nimetada haisuvabaks.

Mina kasvasin üles Tallinnas. Mulle meeldis juua kraanivett ja otse kraanist, lürpisin seda ilmselt liitrite kaupa. Ja olin harjunud niivõrd tugevalt kloori maitsega, et Tartusse vanaema juurde sattudes arvasin, et Tartu veel on midagi viga. Tartust aga mäletan lihakombinaadi lehka, loomulikult mitte iga päev, aga ehk kord kuus või midagi taolist. Ja siis see lehk uputas su enesesse, täpselt nagu olen tundnud Milaano lähedal elades või Pekingis viibides. Manchesteris õppides sain õhureostusest astmaatilise köha ja see lööb siiamaani talvedel välja. Me kõik kohastume paratamatusega. Aga kogu ühiskonna areng on suunatud sellele, et keskkonnaprobleemid väheneksid. 

Äänekoski tehas oli linna arengus suur samm edasi. Suleti vana rohkem saastav tehas ning uus suurtehas sai kergesti keskkonnaload, näidates, et kolm korda suurema tehase veereostus on umbes sama suur kui varem ning õhureostuse osas on oodata mõõdukat paranemist. Arvestades otseste ja kaudsete töökohtade arvu võib Äänekoski linnapea tunda võrreldes varasemaga end tõeliselt õnnelikuna, toimunud on oluline areng linna ajaloos. See ongi kõige tähtsam võrdlevates hinnangutes: Äänekoskis on uus tehas keskkonna mõttes edasiminek.

Esialgsest arusaamast, et uue tehase tulemusena kujuneb Äänekoskist täielikult haisuvaba linn, on praeguseks täielikult loobutud. Eriti raskeks kujunes tehase käivitusperiood 2017. aasta sügisel, kui ajakirjandusallikate andmeil on õhuemissioonid olnud pigem tugevamad kui varem. Meie ettevõtja aga väitis veel hiljuti, et uued tehased on täiesti haisuvabad, ja selle tõenduseks ütles, et käis kohal 30. jaanuaril ja nuusutas. Samas viis päeva hiljem oli järjekordne dokumenteeritud juhtum, kus protsessihäirete tulemusena tunti väga ebameeldivat lõhna nii tehase ümbruses kui 40 km kaugusel Jyväskyläs ja isegi 52 km kaugusel Muurames. 

Muide, Äänekoski uus tehas sai umbes samad keskkonnaload, mis olid varasemal tehasel. Seetõttu järjekordse haisuemissiooni korral lihtsalt vabandatakse.

Endiselt on lootus, et kui tehas korralikult tööle hakkab, siis haisuemissioonide episoodid vähenevad, kuid töötlemisprotsessi ajutisel peatamisel ja taaskäivitamisel (nt hoolduseks) ning protsessihäiringute korral on haisuemissioonid paratamatus. Tehase installeerimisperioodil aga, mille kestus Äänekoski analoogi põhjal on umbes 1 aasta, on õhureostus praktiliselt paratamatus. Hais ei ole üldreeglina otsene tugev terviseoht, kuid põhjustab suurt ebamugavust, stressi ning on väga kindlalt piirkonnale ülisuureks mainekahjuks nii Eestis kui rahvusvaheliselt. Seega, kui Äänekoski taoline tehas paikneks Tartule lähemal kui 50 km, on õhureostuse riskid olemas. Riskide suurus sõltub tehase kaugusest, valdavatest tuulte suundadest ning ilmastikuoludest. 

Ka Kohtla-Järvel saab elada õnnelikku elu, sest viimastel aastakümnetel on reostuskoormused vähenenud. See aga tähendab, et näiteks ka kinnisvarahinnad pigem tõusevad. Üks Tartu suurtest riskidest on kinnisvarahindade langus.

Mitte mingil juhul aga ei saa ega tohi väita, et tehas on täielikult haisuvaba. Haisugaaside põletamise protsess töötab efektiivselt siis, kui kõik toimib, mitte aga installeerimise, käivitamise, ajutise peatamise ja protsessihäiringute korral. 

Ma arvan, et selline ilustamine just viibki usalduse vähenemiseni ning poolte moodustumiseni, sest selgelt on näha, et soovitakse mõjutada avalikku arvamust. 

Uurides nii Stendali kui Äänekoski tehase ülesehitamist on esialgne info, et riik toetas algatusi väga tugevalt. Stendalis otse sadade miljonite eurodega, Soomes aga aidates kaasa metsatööstuse logistika ja transpordiühenduste loomise kaudu, kinnitamata andmetel rohkem kui miljardi euro ulatuses. Eestis aga tundub, et riigi abi seisneb Tartu ohverdamises tööstusele.

Kindlasti me ei jõua täna lõpliku tõeni. Kuid sama kindlasti kaasab Tartu ülikool ise välisteadlased, kes annavad meile lisainfot 19. sajandi lõpul leiutatud Krafti protsessi parimate võimalike keskkonnatehnoloogiate tegeliku keskkonnamõju kohta. Esialgne info mujalt maailmast ei ole optimistlik.

Tehas töötaks vähemalt 50 aastat? 50 aastat haisuriske? 50 aastat fosforikoormust Peipsile? 50 aastat ülisuurt majanduslikku survet Lõuna-Eesti metsade kasutuseks? 50 aastat 800 palgiautot päevas?

Ja selle käivitamine ajal, kui meie teadlased räägivad uue puitu väärindava piloottehase käivitamisest juba 2-3 aastases perspektiivis? Uue tehnoloogiaga tehased väärindaksid puitu palju paremini, oleksid seetõttu väiksemad, ning ka keskkonnamõjud oleksid väga oluliselt väiksemad. Ma pole siin ise ekspert, aga mulle on kinnitatud, et meil on väga tõhusaid alternatiive.

Tagasi üles