Kuigi rähnil on kõva pea, on see lind terane tegelane. Pildile jäänud isane suur-kirjurähn avastas näiteks nädalapäevad tagasi, et Luunja vallas Sirgu külas elav Tartu Postimehe arvutigraafik Kaido Linde on pekitüki akna taha unustanud.
Kes otsib, see leiab
18. mai 2011, 08:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd käib rähn sellest muudkui matti võtmas, ikka kohe mitu korda päevas. Esmaspäeval ei seganud teda isegi vihm. «Oli teine märg nagu kassipoeg, aga muudkui maiustas,» rääkis Kaido Linde.
«Pekitükk tuleb ära sahvrisse panna,» ütles ornitoloog Riho Kinks. «Ei maksa linde hellitada. Kui lumi ja jää ära sulavad, tuleb nende toitmine lõpetada, sest linnud saavad siis ise hakkama. Pealegi läheb pekk soojaga käest ära, see ei pruugi lindudele hea olla.»
Suur-kirjurähnist rääkides märkis ornitoloog, et see lind on meie kõige tavalisem rähniliik, nende arvukuseks hinnatakse umbes 50 000–100 000 paari. Isaslinnu tunnuseks on punane kukal.