/nginx/o/2018/02/15/7585953t1h7f1f.jpg)
Põlvamaal Piigaste lähedal Käbliku turismitalu ümbruses sagis üleeile ringi pea poolsada inimest. Hingematvalt maalilises paigas filmiti üles viimaseid stseene detsembris kinodesse jõudvast filmist «Eia jõulud Tondikakul».
Reportaaž filmivõtetelt. Tondikaku imed sünnivad Lõuna-Eestis Käblikul
/nginx/o/2017/12/28/7442813t1hefcd.jpg)
15. veebruar 2018, 23:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uues seikluslikus loos lööb kaasa terve plejaad Eesti tuntud näitlejaid, peaosi mängivad lumisel ja sopilisel Lõuna-Eesti maastikul kümneaastane Paula Rits (Eia) ja kaheteistaastane Siim Oskar Ots (Ats) Tallinnast.
Võttepaika otsides sai kohe selgeks, et Käbliku talu on osanud end metsade vahele hästi ära peita. Võru-Luhamaa maanteelt maha keerates nägime peagi otse ees orus hooneid, mis tundusid lausa lossi mõõtu välja andvat. «Kui on loss, siis järelikult on see filmi jaoks ehitatud makett,» mõtlesin endamisi. Tegelikult oli tegu tööstushoonete kompleksiga. Olin end lastefilmi jaoks vist liiga vara välja häälestanud!
Jõudnud kohapeale, nägime ka arhailisi puithooneid, mis just muinasjutufilmi elupaikadeks hästi sobisid: majadel olid peas lumemütsid ja seljas lumekasukad, millest pisikesed aknad välja sätendasid. Räästaid ääristasid kunstiteostena kaunid jääpurikad, mille oleks keegi sinna dekoratsioonideks justkui spetsiaalselt riputanud. Looduse võime võttepaiku kujundada on mõnikord tõesti imeline.
Sauna juures tiigi kaldal nägime, kuidas Märt ja Priit Pius naeru lõkerdasid ja Jettet kehastavat Liis Lemsalu kallistasid. Nagu karta oli, kippus nii minul kui mõnel võttegrupi liikmel vendadel vahet tegemisega raskusi olema.
«Miks te niimoodi ninasid üksteise vastu hõõrute?» küsis kaamera ees Eia ehk Paula Rits. «See on eskimote tervitus,» vastas üks Piusidest ning naeris sama sundimatult ja loomulikult, nagu oleks ta seda teinud esimest, mitte kordusduubli jaoks juba vähemalt kümnendat korda.
Kui režissöör Anu Aun poleks võtteks käsklust andnud, oleks ma arvanud, et näitlejad niisama omavahel lõõbivad ja lobajuttu ajavad. Piuside segamini ajamine on muidugi tavaline olukord, millest vennad võiks pajatada pikki lugusid ka ise. Mingites olukordades teeb see aga endiselt nalja ning tekitab jaburaid olukordi.
Kaks tuhandete seast
Vestlesin filmi peaprodutsentide Maie Rosmann-Lille ja Maario Masinguga, kellel on üheskoos varasem produtseerimiskogemus «Minu näoga onu» tegemisest. Muu hulgas valgustasid nad mind, kuidas andekad, töökad ja tähelepanelikud lapsed Paula Rits ja Siim Oskar Ots 3000 soovija seast välja valiti. «Casting’u jaoks oli palgatud eraldi meeskond, kes sõitis läbi kümmekond Eesti suuremat linna. Paula ja Siimu puhul sai peale julguse ja suure motivatsiooni otsustavaks ka see, et nad oskasid oma näitlemist pärast video pealt analüüsida,» rääkis Lill.
Viimase lõpu kirjutasin niimoodi, et olin lapsega haiglas. Lugesin talle lugu ette ja küsisin, mis ta arvab. Selle peale jäid ka kõik teised palatis olnud lapsed kuulama, rääkis filmi režissöör Anu Aun.
Tublid lapsed on võtteplatsil karmides talvistes tingimustes pikki päevi, eemal oma vanematest. Küsisin, kas nad on ka päris elus sellised tegelased, keda uues filmis kehastavad. «Mina olen hoopis vastupidine tüüp,» ütles Ots asjalikult. Rits oli võtetest endiselt vaimustuses ja kinnitas, et raskused teda ei heiduta, vahepeal saavat ikka puhata ja mängida ka. Mõlemaid üllatas just see, kui palju tegelikult üks pisike stseen koos duublite ettevalmistamise ja nende filmimisega aega võtab.
Kas näitlejaks saada on kindel plaan? «Näitlejaks või lauljaks,» oli Rits eneseteadlik ja avaldas ühtlasi heameelt selle üle, et päris laulja, Liis Lemsaluga võtete ajal tuttavaks sai. Järgmiseks tuli noortel teha läbi uisustseen tiigijääl, mida filmiti nii päevavalges kui ka prožektorite paistel õhtupimeduses.
Lapsed andsid indu
Seekord ootasid Piusid pingil, uisud jalas ja pidid hakkama just jääl piruette teinud Lemsalu taga ajama. «Siin on üks armastusliin sees,» kommenteeris kõrvalt filmi pressiesindaja Ilmar Kahro.
Piusid, Ots ja Rits tormasid jääle ja liikusid lõbusat meeleolu hoida püüdes kaootiliselt. «Te naersite end seal vist enne tühjaks. Proovime nüüd elavamalt, tehke rohkem lärmi, tehke elu üksteisel lõbusaks,» seletas Aun ise jääle astudes.
Kaamera läks käima ja üks Piusidest elavnes tunduvalt – kukkus jääl parajat jänesehaaki tehes kummuli, aga haiget ei saanud. Võttegrupp naeris sõbralikult, Pius ajas end püsti ja järjekordne duubel võis uuesti alata.
Olin võtetel olnud umbes kaks tundi ja tajusin, kui töötihe ja suur ettevõtmine selline, EV 100 programmi raames linastuv lastefilm tegelikult on.
Et aru saada võttegrupi eri tiimide ülesannetest ja sellest, kuidas kõik tervikuna funktsioneerib, peaks filmitegijatega koos olema päevi, kui mitte nädalaid.
Inspiratsioon maakodust
Harva esineva vaba momendi saanud Aun rääkis, et kirjutas stsenaristina loo inspireerituna oma maakodust, mis asub samuti Lõuna-Eestis.
«Olin oma lapsega haiglas. Lugesin talle lugu ette ja küsisin, mis ta arvab. Selle peale jäid ka kõik teised palatis olnud lapsed kuulama, hakkasid minu käest küsimusi küsima ja elasid täiega kaasa. Siis vaatasingi, et tuleb vist hea lugu, sest lastele mõjub. Lõpus kirjutasin kodus enne tähtaega päevad ja ööd jutti, panin hommikul punkti ja saatsin loo kandideerimiseks ära,» rääkis Aun.
Ringkäigu lõpetuseks viskasime koos fotograafiga pilgu peale Tondikaku majale, mille ühes toas valitses tõeline taluelamu idüll, allkorrusel istusid elutoas veel mõned võttegrupi liikmed. Õhtuhämaruses oli kahju lahkuda – mõne päeva oleks võinud sellises paigas kindlasti veeta.
