Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2018/02/14/7582159t1h0f97.jpg)
- Eesti Rahva Muuseum saab Eesti riigi 100. sünnipäeva eel sülega kingitusi.
Tartlanna Luule Mats hoidis aastaid alles oma isale Herbert Matsile kingitud väärtesemed. Selle imeilusa kirjutuslauagarnituuri, mis koosneb mustast alusest tindipottide ja sulepea hoidmiseks – sulepea ise on kirjaga Graf Zeppelin ja meenutabki kujult tsepeliini. Veel kuuluvad garnituuri lehtornamendiga paberinuga ja kuivatuspaberihoidja ning üks karbike. Ja siis märkmepaberialus, mille metallist kaanel kiri «Sünnipäevaks Herbert Matsile! 17. II 1939 kaasvõitlejad tuletõrjebrigaadist».
Herbert Mats oli Petserimaa tuletõrjebrigaadi pealik, väga lugupeetud isik.
Luule Mats hoidis hoolikalt alles ka oma isa järgmise sünnipäeva kingi, kuldplaatide ja autogrammidega portsigari.
«Sünnipäevaks Herbertile! 17.02.1940. a. Linda ja Luule», on graveeritud keskmisele plaadile. Linda oli Herbert Matsi abikaasa ning Luule on ta tütar, kes 1940. aastal oli kolmeaastane.
Iga kuldplaat sel toosil märgib ise õnnitlejat: Petserimaa brigaadi pealiku abi, Petserimaa brigaadi üldvarustuse tehnik, Petserimaa brigaadi tulekustutuspealik, Petserimaa brigaadi majanduspealik, Petserimaa brigaadi adjutant …
Kirjutuslaua garnituur ja portsigar oleksid võinud praegu olla ei tea kus. Need asuvad aga Eesti Rahva Muuseumis ning peavarahoidja Riina Reinvelt esitleb neid valged kindad käes.
/nginx/o/2018/02/15/7583279t1h45b6.jpg)
Tütar Luule Mats teab, et kui ta isa sõja algul arreteeriti, kirjutasid NKVD-lased kogu nende vara üles ja panid luku taha – see kuulus konfiskeerimisele. Aga rinne jõudis ruttu kohale ning Saksa okupatsiooni ajal õnnestus vanaemal varandus tagasi saada.
Luule Mats oma isa ei mäleta – isa surmaaeg ja -koht on 1942. aastal Sverdlovski oblastis. Ka Luule ise ja ta ema Linda olid küüditatud Siberisse.
Sel portsigaril on teine lugu ka, mis asub toosi tagumisel küljel. Nimelt üks selle alumine kuldne nurk on puudu. Luule Mats teab, et see nurk olla kulunud vaesel Vene ajal ära hambakullaks.
Jah – Luule Mats võinuks need esemed ammu antikvariaati viia, kuna on üksik inimene ja kellelegi pärandada tal neid pole. Aga ta leidis, et Eesti Rahva Muuseum on parem koht, samuti mälestus ta isast Herbert Matsist, kes juba 37-aastaselt ei olnud väärt vähemat kui puhast kulda.
Eesti Rahva Muuseum saab pärast seda, kui ta uude majja kolis, inimestelt annetusi rohkem kui kunagi varem. Eriti nüüd, Eesti Vabariigi sünnipäeva eel.
Üks portsigari kuldne nurk on puudu. Luule Mats teab, et see nurk olla kulunud vaesel Vene ajal ära hambakullaks.
«Päris valimatult me asju vastu siiski ei võta,» selgitas peavarahoidja Riina Reinvelt. «Kingitud esemed lähevad vastuvõtukomisjoni ette, mille liikmed teevad otsuse, kuidas need muuseumi kogumispoliitikaga sobivad ning kas nad on väärt igavest hoidmist. Või võib need üles panna ka püsinäituse keskel olevaisse osalussaalidesse, kus külastaja saab neid oma käega katsuda ja proovida, või jätta kasutuskogusse, kus esemed leiavad uue eluringi töötubades, kultuuriprogrammides või muuseumi korraldatavatel talgutel.»
Vahel võib muuseum vastu võtta aga ka tuttuue eseme.
/nginx/o/2018/02/15/7583285t1h5c6e.jpg)
Näiteks annetas Avinurme kandi proua Meida Planken Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul ERMile labakindad. Kududes lähtus ta ideest, et igale ühele lipud kätte. Ta kudus mõlemad labakud servast servani eesti lipu märke täis, et ka siis, kui lipuvarrast parajagu kätte võtta pole, oleksid lipud ikka peos.
Eesti Vabariigi sünnipäeva eel jõudis ERMi aga ka pärlitega tikitud nahast kasukavöö. See on kuulunud Johannes Pääsukesele (1892–1918), kes teatavasti töötas Eesti Rahva Muuseumi fotograafina ning oli pühendunud eestlaste igapäevaelu pildistamisele.
/nginx/o/2018/02/15/7583283t1h208a.jpg)
See vöö jõudis muuseumisse Soomest Dagmar Alanenilt, kellele Johannes Pääsuke oli olnud tema emapoolse vanaema isa õepoeg. Dagmar Alanen on öelnud, et kui ta laps oli, siis rääkisid nende pere vanemad inimesed Johannes Pääsukesest sageli ning vöö kohta on teada, et see on Johannes Pääsukese ema Ellu tehtud.