Heljo Pikhof: hiigeltehase kahekiiruseline käsitlus

Heljo Pikhof Foto: TPM

Riigi huvides oleks otsida tööstusettevõttele, mis vajab suurtes kogustes puitu ning paiskab heitmeid jõkke ja õhku, selline koht, kus see teeb elusloodusele võimalikult vähe kahju.

Vägisi tundub, et võimaliku puidurafineerimistehase käsitlemiseks on ette antud kaks kiirust. Keskkonnakaitsjatele – nimekaile teadlastele nende seas –, tartlastele, muidu oma maa pärast muretsevatele kodanikele korratakse: teie arvamus on sündinud pelgalt emaotsioonide pinnalt, miks tahetakse väärt algatust juba eos maha tampida? Oodatagu ometi, kuni leitakse konsultant riigi eriplaneeringu koostamiseks, töötatakse välja lähteseisukohad ja keskkonnamõjude hindamise kava, asukoha kriteeriumid jne. Suurtehase täpsem plats ei saa selgeks enne tuleva aasta maid, eks siis vaatame.

Teisalt on nn miljarditehase arendajad, OÜ Est-For Invest ja tema kaasatud vägi, jõuliselt peale surumas oma tahet, liikumas seatud sihi poole. Ei ole miskit parata: iga uus päevavalgele kistud tõik lisab kahtlust, et tants käib Est-For Investi pilli järgi. Päris algusest peale.

«Tartu külje alla plaanitavast puidurafineerimistehasest» on räägitud mõnda aega kui teada-tuntud tõsiasjast. Küsigem: mis alusel? Aga ainult selle pärast, et arendaja on juba riigi eriplaneeringu eelleppes tingimused ette kirjutanud.

Ometi on suurtehasele piisava vooluvee hulgaga meil ka Pärnu ja Narva jõgi. Riigi huvides oleks otsida tööstusettevõttele, mis vajab suurtes kogustes puitu ning paiskab heitmeid jõkke ja õhku, selline koht, kus see teeb elusloodusele võimalikult vähe kahju. Muid võimalusi aga ei kaalutudki, ehkki see on parima otsuse eeltingimus, mida nõuab ka Euroopa Liidu direktiiv. 

Mitte et ma tahaks nüüd Tahma-Tooma naabrite ukse taha sokutada, kuid näiteks Narva jõe lähikond oleks tehase tarvis tükk maad parem paik, oskavad nii mõnedki teadlased ütelda. Vett on jões rohkem, jõgi suubub merre, mitte järve, õhusaaste hajuks mere kohal laiali, meritsi saab ka tooret hõlpsalt transportida ning võtta oleks põlevkivitööstusest vabanevaid töökäsi. 

Tartu seevastu on kui kauss, mis kogub niigi kokku nii haisu kui tahkema õhusaaste.

Emajõgi on meil nagunii põdura tervisega ja Peipsi järve ohustab eutrofeerumine. Kui kokku lüüa Emajõe vesikonda viimasel ajal uputatud raha, mis veekogude ravimiseks ja Euroopa Liidu direktiivide täitmiseks kulutatud, saab tulemuseks küllap rohkem kui need märgilised miljard eurot. Ometi ei ole veekogud ikka veel piisavalt heas seisundis, igatahes mitte selleks, et võtta lisariske. Muide, juba mainitud eellepingus sai ka Emajõgi endale justkui imeväel puhta(ma)d paberid.

Selle uuringu järgi mõjub tehas igati positiivselt, välja ei tooda mitte ainsatki varjukülge: ei mingit ohtu teistele puidukäitistele, pankrotist rääkimata, ka kala tuleb küllaga ja turism edeneb võimalikust haisust hoolimata. On see tõesti objektiivne pilt või – turundus?

Edasi. Juba mullu kevadeks valmis investoritel plaanitava tehase majandusmõju uuring, mille tegi rakendusuuringute keskus CentAR. Võiks ju arvata, et see tähendab asjakohaste andmete kogumist ja objektiivset hindamist.

See aga ei olnud sedasorti töö. Uuringu oluliseks aluseks said intervjuud puidutööstuse ja metsamajanduse ekspertidega. Teadjameeste nimistus näpuga järge ajades ilmneb, et enamik neist on tehase investorid, teised – Est-For Investi kodulehe andmetel – nõustajad, kolmandad riigimetsa majandamise keskuse palgal. 

Kui ka tegemist ei ole huvide konfliktiga, siis huvide põimumisega igatahes. Nii või teisiti, selle uuringu järgi mõjub tehas igati positiivselt, välja ei tooda mitte ainsatki varjukülge: ei mingit ohtu teistele puidukäitistele, pankrotist rääkimata, ka kala tuleb küllaga ja turism edeneb võimalikust haisust hoolimata. On see tõesti objektiivne pilt või – turundus?

Kui mitte keelatud riigiabi ega huvide konflikt, siis üsna samasugune isikute ja huvide põimumine tuli ilmsiks ka siis, kui «Pealtnägija» ajakirjanikud avalikustasid RMK kavatsuse müüa puidurafineerimistehasele pool riigi raiutavast paberipuidust aastas, ja nõnda viisteist aastat järjepanu. Ka lepingu põhja teinud advokaadid on Est-For Investil samad, kes nõustavad RMKd. 

«Raske on aru saada, kus RMK lõpeb ja algab Est-For. Ja vastupidi,» nentis mu hea kolleeg, riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni esimees Andres Herkel. 

Praeguse asjaajamise juures ei maksaks ehk imeks panna, kui rahvas räägib: tehasel on ka konkreetne asupaik välja vaadatud, olgu see Vorbusel või kusagil mujal.

Lõppeks, kas keegi on korralikult kaalunud, ons Eestile üldse vaja seesugust mammuttehast? Ehk sobiks nii loodusele kui inimesele paremini kaks väiksemat käitist? Või hoopis mõni muu äriidee, väärindamaks puitu innovaatilisel moel? 

Sulfaatkeet, mida tänapäevastatud kujul kasutada kavatsetakse, leiutati juba 19. sajandil.

Tselluloosi tootmise negatiivset keskkonnamõju pole suudetud ka kõige moodsamates tööstustes vältida. Oleme püüdlikult ära unustanud mineviku õppetunnid, kui meie suurfarmide toodang veeti välja, läga aga jäi meile.

Jah, moodsa tehnoloogia eestkõnelejad lubavad vältida nii õhu-, vee- kui mürareostust. Ent isegi puhta kunsti etalon ehk Äänekoski biotoodete tehas, kuhu Est-For Investi mehed on lubanud Tartumaa esindajaidki huvikäigule viia, veab kõiki alt: tervelt pool aastat on seal olnud haisu, tolmupilvi ja sekka nõnda kõva kõminat, et seda kardavad nii lapsed kui koerad. Tõesti, oma silm on kuningas.

Metsatööstur Margus Kohava, tehase üks rajajaid, peab õigeks, et otsused põhineksid teadusel ja uuringute tulemusi aktsepteeriksid kõik, kaasa arvatud Tartu volikogu.

Teatavasti on olemas suured valed, väikesed valed ja – statistika. Teaduspõhisusega on samalaadsed lood: palju sõltub küsimuse asetusest ja sellest, kes tellib muusika. Liiati ei tohi keskkonnamõju hindamisel piirduda käepäraste allikatega, vaid tagada tuleb standardid, mis lähtuvad praegusaja parimatest teadussaavutustest. Nõnda sätestavad eurodirektiivid ja on öelnud ka Euroopa Kohus.

Ja muidugi, peale jokk­skeemide ja raha on elus olemas muidki väärtusi-kaalutlusi, kas või maa ja mets, mille jätame lastele ja lastelastele.

Mul pole ruumi rääkida ei astmaatikutest ega suplusveest – aga Emajões olen isegi lapsest saadik ujumas käinud –, ei metsalindude pesitsustingimusist ega Tartu vaimust.

Kõige rohkem hämmastab mind põhimõte: las koerad hauguvad, karavan läheb edasi. Et see kehtib Eesti Vabariigis ja aastal 2018.