:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/02/13/7576851t1hf90e.png)
Hiljuti tunnistas üks teleekraanilt hästi tuntud mees, et on suusatanud elus kümmekond maratoni, kuid ainult kahe kohta noist saab öelda, et on suusatamisest ka mingisugust mõnu tundnud. Ülejäänute puhul, lisas ta, on mõte sõidu ajal varem või hiljem liikunud radadele, et «miks ma siin olen ja mida ma siin teen».
Toda mõtet saavad eeloleval pühapäeval pikalt-pikalt heietada sajad, kes lähevad Tartu maratonile. Ei, mitte nood, kes sõidavad seal esimese paarisaja koha peale. Nood on nii sitked ja treenitud, et tulevad igasugustes oludes toime. Küll aga tekivad kahtlemata tõsised eksistentsiaalsed küsimused neil, kelle loodetav koht jääb esimese tuhande teise poolde, rääkimata noist, kes liiguvad Otepäält Elva poole veelgi väiksema ambitsiooniga.