Päevatoimetaja:
Aime Jõgi
(+372) 739 0359

Priit Pullerits: Tartu maraton kui pühapäevane piinapink (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Foto: Margus Ansu

​Hiljuti tunnistas üks teleekraanilt hästi tuntud mees, et on suusatanud elus kümmekond maratoni, kuid ainult kahe kohta noist saab öelda, et on suusatamisest ka mingisugust mõnu tundnud. Ülejäänute puhul, lisas ta, on mõte sõidu ajal varem või hiljem liikunud radadele, et «miks ma siin olen ja mida ma siin teen».

Toda mõtet saavad eeloleval pühapäeval pikalt-pikalt heietada sajad, kes lähevad Tartu maratonile. Ei, mitte nood, kes sõidavad seal esimese paarisaja koha peale. Nood on nii sitked ja treenitud, et tulevad igasugustes oludes toime. Küll aga tekivad kahtlemata tõsised eksistentsiaalsed küsimused neil, kelle loodetav koht jääb esimese tuhande teise poolde, rääkimata noist, kes liiguvad Otepäält Elva poole veelgi väiksema ambitsiooniga.

Esiteks arvestatagu, et enamik on pikaks suusasõiduks täiesti ebapiisavalt treeninud. Loodetavasti ei ole keegi maratonile minejaist nii loll, et hakkab vähest treenitust käimasoleval nädalal tasa tegema. Mis tähendab, et vähemasti Tartus on nad saanud sel talvel suusatada ainult kolm ja pool nädalat ning sedagi Tähtvere spordipargi üksluisel kunstlumeringil.

Tagasi üles