Tselluloositehasest: uuringuid ei usaldata, sest kogemus tõendab vastupidist

Linda-Mari Väli Foto: Madis Sinivee

Korduvalt on välja öeldud, et metsa võib raiuda küll, aga raiuma peab targu ja teadlikult, kuna meie metsade praegune majandamisviis  tekitab üha vastakamaid tundeid nii linnas kui maal.

Kolmapäevases Tartu Postimehes ilmus Margus Kohava intervjuu Emajõe kallastele plaanitava tselluloositehase asukoha ja võimalike mõjude asjus. Est-For Investi tegevjuht leidis intervjuu alguses, et kõlakas tehase võimaliku asukoha kohta Vorbusel on lahti läinud kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks (EMA) möödunud aasta mais korraldatud uurimisretkest, seetõttu soovime sõna sekka öelda, et alusetud süüdistused ümber lükata ning tselluloosiküsimust laiemale avalikkusele valgustada säästva metsanduse perspektiivist.

Jutt tehase võimalikust asukohast Vorbusel ei läinud lahti mitte EMA mullu 1. mail olnud retkest, juba neli kuud varem, jaanuaris, oli Tartu Postimehes uudis «Tartu lähistele Emajõe kaldale plaanitakse võimsat tselluloositehast». Artikli all ilutses pilt Vorbuse raudteesillast ja selgitus: «Rajatavale tselluloositehasele on tähtis vesi ja raudteeühendus. Selle järgi sobiks uus tehas kõige paremini Vorbuse kanti Jänese raudteesilla juurde. Tehase täpne asukoht selgub siiski planeerimise lõpuks. Kõne all on Emajõe-äärne ala Tartust 15 km üles- ja allavoolu.»

EMA pole kunagi väitnud, et tehas rajatakse kindlasti Vorbusele, aga kuna ajakirjanikud käisid selle ühe tõenäolise võimalusena välja, siis otsustasime Jänese raudteesilla ümbrust lähemalt uurida.

Nii linnas kui maal puutuvad inimesed aina rohkem kokku rohepesu ja keskkonnapoliitiliste jokk-skeemidega, tunnistades keskkonnamõjude hindamisi, mis on ilmselgelt kallutatud, ja saastet, millest inspektorid mööda vaatavad, või rikkumisi, mille eest keegi ei vastuta.

Selle põneva matka käigus nägime jäälindu ja tutvusime kohalike elanikega, kes juba enne meie tulekut olid Vorbuse-võimalusest kuulnud ning tulid EMA külaskäigu ajal meiega rääkima, et öelda, kuidas nende asulas keegi tehaseplaanist ei vaimustu.

Huvitav, kas mõne teise asula rahvas on sellest plaanist rohkem vaimustuses? Või ehitatakse see inimasustusest kaugele, sügavale loodusesse, looduskaitsealade vahele? 

EMA korraldab hea meelega uurimisretki ka nendele umbes viiekümnele riigimaa tükile, mis on Kohava sõnutsi ära märgitud eeltöös, «mille [Est-For Investi poolt] rahandusministeeriumile üle andsime». Aga millegipärast on tehase kavandajad nende «riigimaa tükkide» asukoha avaldamise suhtes kidakeelsed, seepärast pole kodanikuühenduse liikmed saanud tehasega seonduvaid uurimisretki rohkem korraldada.

Fakt on siiski see, et meie ühenduse jaoks pole küsimus selles, kuhu Est-For Investi tehas rajada tahetakse, küsimus on sellise hiiglasliku tööstuse toormevajaduse mõjust meie metsade ökoloogilistele, sotsiaalsetele, kultuurilistele ning ka majanduslikele funktsioonidele. 

Oma uurimisretkega soovisime eelkõige avastada Eestimaa mitmekesisust ja Emajõe kaldaid ning juhtida tähelepanu sellele, et praegu valib tehasele asukohta näpp kaardil, aga mitte siinsete inimeste ning maa tegelikest vajadustest ja iseloomust lähtuv poliitika. «Pean tunnistama, et me ei ole kohapeal käinud. See töö on just nimelt tehtud kaardil,» ütleb Kohava ka ise ajakirjanikule antud intervjuus.

Paraku on just Eestimaa loodusvarasid planeeriv «töö kaardil» tegur, mis paneb rahva kannatuse üha valusamalt proovile. Nii linnas kui maal puutuvad inimesed aina rohkem kokku rohepesu ja keskkonnapoliitiliste jokk-skeemidega, tunnistades keskkonnamõjude hindamisi, mis on ilmselgelt kallutatud, ja saastet, millest inspektorid mööda vaatavad, või rikkumisi, mille eest keegi ei vastuta. 

Need on otsused, mis teenivad tulu ühtedele, samal ajal kui kulud jäävad teiste kanda. Otsustega kaasnevad sündmused või sündmuste ahelad, mis mõjutavad inimeste vee kvaliteeti, koduümbrust ja elutingimusi.

Meenub üks kodanik, kes helistas EMA metsaabi liinile ja rääkis, et ta ei usalda tselluloositehase plaani, sest on ise läbi elanud graanulitehase ehitamise oma suvila naabrusse.

Skepsis on tekkinud nende aastate jooksul, mil ta on tunnistanud tehase laastavat mõju kohalike inimeste elutingimustele, samal ajal kui tehast kontrollivad inspektorid selgitavad rahulolematule rahvale, et selle tootmisprotsess vastab kõigiti normidele ja olukord olevat nende kaebustele vaatamata hea.

Seda näidet illustreerib ehedalt ka eelmine Margus Kohava juhitud tselluloositehase projekt, Kunda haavapuitmassitehas, mis ehmatas avalikkust alles hiljaaegu teatega, et tehase heitveetoru on juba pikemat aega katki olnud ning inspektorid võtsid proove vee puhtuse kohta heitveevoolu tegelikust asukohast kilomeetreid eemal. Hiljem selgus, et toru oli liiva alt välja tulnud, katki umbes kümnest kohast ning selle ots oli paindes, samal ajal kui tehase juhtkonna teada oleks see pidanud 50 aastat vastu pidama.

On huvitav kokkusattumus, et praaktoru telliti ja paigaldati nimelt ajal, mil Kunda tselluloositehast juhtis Kohava, toru lõhkemise avastasid EMA aktivistid aga maa-ameti kaardilt musta saastariba järgi Läänemeres. 

Praeguseks on inspektsioon teatanud, et heitvee puhtus vastab igati normidele, aga ometi oli toru lõhkemiskoht ortofoto järgi tuvastatav. Tekib küsimus, kuivõrd me võime usaldada neid norme, mille alusel meie elukeskkonda ja laste tulevikku praegu planeeritakse, ning inspektoreid, kes nende endi sõnul isegi ei märka, et nad võtavad proove valest kohast.

Eriplaneeringuga kaasnevate uuringute eesmärk on selgitada välja, kas senist «tööd kaardil» kontrollivate instantside hinnangul kannatavad Eesti loodus ja inimesed puidutöösturite igatsetud hiigeltehase välja või mitte. Tõde seisneb aga selles, et hiiglaslikes kogustes metsa õgivat ja heiteid eritavat tehast ei taha enda hoovi peale keegi, olgu see tööstuskompleks nii moodne kui tahes. 

Kuna Margus Kohava leiab, et «praegu kiputakse kõike otsustama enne uuringuid», siis peame EMA ühenduse nimel talle meelde tuletama, et oleme saatnud nii Kohavale kui teistele tehase kavandajatele arvukaid selgitavaid kirju, milles juhime tähelepanu just tehase mõjudele meie metsaressursile. Meie meelest saab tehasele esmast mõjuhindamist teha juba olemasolevate andmete põhjal.

Est-For Invest on kohe alguses välja öelnud, et tehas vajab tootmiseks ligikaudu kolm miljonit tihumeetrit kuuse- ja kasepuitu ning isegi juhul, kui kolmandik sellest leitakse Lätist, nagu tehase planeerijad spekuleerivad, jääb Eestile ikkagi üüratu tehas kui kurnavalt suur toormeneelaja.

Tehase kavandajad väidavad, et raiemahud tehase ehitamisega ei kasva, aga see polegi säästva metsandusmudeli rakendamisel peamine mure.

Eesti metsi on aastaid liiga intensiivselt raiutud, mis tähendab, et juba praegused raiemahud on liiga suured ning riik poleks tohtinud ümarpuidu massilist väljavedu kunagi lubadagi, kaitsmaks meie riigi ja rahva loodusvarasid ning tulevikuperspektiivi.

On ilmne, et hiiglasliku tselluloositööstuse rajamine kindlustaks meie metsanduspoliitilise suuna intensiivsuse ja tööstuslikkuse, sest puidutöösturite mõjukas huvirühm kasutaks tehase olemasolu raiesurvet kasvatava argumendina nii arengukava kui metsaseaduse muudatuse aruteludel.

Inimeste küsimus on aga, milline on intensiivse metsanduse jätkamise mõju meie loodusele, kultuurile, inimeste tervisele ja lõpuks ka majandusele.

Niivõrd suuremahulisi investeeringuid, mis juba oma toormevajaduse tõttu survestavad intensiivse metsanduspoliitika jätkamist Eestis, ei saa teha enne, kui ühiskond pole kokku leppinud järgmise kümnendi metsanduse arengukavas.

Viimase pooleteise aasta jooksul on avalikkuse ees ägedalt vaieldud selle üle, kui intensiivselt ja mil viisil saab oma metsa- ja puiduressurssi kasutada, ning on üha ilmsem, et rahva tahe meie metsakasutuse olukorra ja tuleviku suhtes vajab põhjalikku ühiskondlikku selgitust.

Sõna on võtnud nii teadlased, poliitikud, kultuuritegelased, metsamehed, ettevõtjad, kodanikuühendused, külaseltsid, loomakaitsjad, mesinikud, turismiettevõtjad, looduslike pühapaikade spetsialistid  ja veel kõikvõimalikud huvirühmad, kes metsades toimuva kaudu Eesti praegust metsanduspoliitikat omal nahal kogevad. 

Korduvalt on välja öeldud, et metsa võib raiuda küll, aga raiuma peab targu ja teadlikult, kuna meie metsade praegune majandamisviis tekitab üha vastakamaid tundeid nii linnas kui maal.