100-aastane Johanna Jekimov heegeldab väsimatult pitse

Sajast pikast aastast hoolimata teab Johanna Jekimov, et elu on üürike. «Aga elu on tõesti ilus, kui sa seda ilusti elad,» leiab ta.

FOTO: Kristjan Teedema

Johanna Jekimov astub kergel sammul elutuppa ja teeb terekätt andes kniksu. Kohendab rätikusõlme lõua all ja palub võõrail istuda kohvilaua taha, mis on kaetud valge heegeldatud pitslinaga.

«Oi, kas te pildistate ka?» küsib ta üllatunult. «Ma olen nagu mõni… Aastad ju nalja ei tee. Vaadake, millised mu sõrmed on!?»

Johanna Jekimovi sõrmedel pole häda midagi, näivad ilusad, sirged ja pikad.

«Ühe lõpetasin täna ära, ja panin silmad kinni,» selgitab ta. «Tegin neid väikseid lumehelbekesi hulka…» 

Johanna Jekimovi käterätipitsid.

FOTO: KRISTJAN TEEDEMA/PM/SCANPIX BALTICS

Jutt käib – uskuge või mitte – käterätikupitsist, mille Johanna Jekimov paari tunni eest valmis sai.

Johanna Jekimov on eluaeg käsitööd teinud. See käsitööarmastus on tal pärit Konguta valla Aru koolist, kus ta kuus aastat õppis. «Meil oli väga kultuurne kool,» kiidab ta.

Johanna Jekimov, neiupõlvenimega Liiv, sündis Rõngus mõisatööliste peres viienda lapsena ning kasvas üles koos kolme õe ja kolme vennaga. 

«Mul olid võrdlemisi haritud vanemad,» märgib ta. «Isa mängis viiulit ja ema laulis, ja kannelt mängisid mõlemad, poisid ka mängisid kannelt. Mina klõmistasin klaverit, nooti ma tunnen…»

Elu helded hetked

Johannal on välja otsitud terve rida pilte. Ükshaaval laob ta need pitslinikuga lauale.

«Siin on kodutütred, meil oli väga isamaaline kool, mina olen siin,» näitab ta. «Siin on meie laulukoor, siin on Juhan Simm koos meiega. Siin on Tartu laulupeo pilt 1940. aastal, proov. Siin istume Tartu laululava taga murul. See on 1938. aastal. President Päts tuleb laululavale Tallinnas, Eenpalu kõrval või keegi. See on rahvatantsupidu. Siin teeme näitemängu. Ma olen igasuguseid osasid mänginud, nii armastajaid kui ka kaardimoore… Siin olen mina koos oma õdedega.»

Õed pitslinal: vasakult Helene Rosalie, Vilma Iriine, Johanna Amalie, kes täna saab sada, ning Ida Vilhelmiine. Peres oli ka kolm poissi. Neist kõigist on elus Johanna.

FOTO: Repro

Oma tulevase mehe Sergei Jekimoviga kohtus Johanna Kongutas. Sergei oli linnas ekskavaatorijuht, käis maal laulmas, kooris nad kokku saidki. 

Johanna ja Sergei.

FOTO: KRISTJAN TEEDEMA/PM/SCANPIX BALTICS

Johanna Jekimov on õppinud ka Elva põllumajanduskoolis aiandust. 

Veel viis aastat tagasi käis ta Ihastes suvilat pidamas ja seal kiviktaimla eest hoolitsemas. Istus hommikul kell 6 number kolm bussi peale, sõitis Eedeni peatusesse. Seal istus number 14 bussi peale ümber ja sõitis Ihastesse, jupi maad käis veel jala. Pärastlõunal tuli tagasi. 

Päts ja Ansip

Kui Johanna käest uurida kõige ilusama aja kohta ta elus, siis oli see tema sõnul Pätsi aeg.

«Siis sai kõik alguse, väga südamlik oli kõik. Päts hoolitses inimeste eest, andis abiraha. Ja mingeid pealekaebamisi ei olnud,» kirjeldab ta. «No ma ei ütle, et praegu midagi halba oleks. Mulle meeldis väga Ansipi peaministri aeg. Ta oli vahva mees, julges teha tegusid, mida teised ei julgenud. President Kersti Kaljulaidiga võib ka küllaltki rahul olla, sõnakas naisterahvas.»

Ühel hetkel tuleb Johanna Jekimovile meelde, et ta on Eesti riigist 11 päeva vanem. Ta itsitab selle peale lõbusalt ja ütleb: «Mina olen selle riigi sünnitanud!» Siis soovib oma riigile sünnipäevaks jõudu ja jaksu, et see ikka edasi trügiks ja püsima jääks!

Kuidas üldse peaks inimene elama, et ta õnnelik oleks, küsin lõpuks. Johanna ei saa esiti aru.

Johanna Jekimov kohvilaua taga.

FOTO: KRISTJAN TEEDEMA/PM/SCANPIX BALTICS

«Ma olen kõike teinud, karjas käinud, maad kündnud, tantsinud ja laulnud, kultuuritööl olnud, lilli kasvatanud, õlletehases töötasin 16 aastat,» loetleb ta, ja mõte viib teda muudkui edasi. Lõpuks ütleb: «Mul on kõige parem meel selle üle, et mul on korralikud lapsed ja lapselapsed. Tolle eest ma panen kaks kätt kokku ja ütlen aitäh!»

Johanna Jekimovil on kolm last, kellest üks on paraku surnud, viis lapselast ja kolm lapselapselast. Ta elab koos oma arstist tütrega. Mehe Sergeiga sai koos elada 34 aastat, nüüd peab 33 aastat lesepõlve.

Loe ka neid

Tagasi üles