Berk Vaher: kultuuripealinn 2024 – juba otsustatud

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Berk Vaher

FOTO: Kristjan Teedema

Miks, millega ja kellega saab Tartu Euroopa kultuuripealinnaks? Need küsimused muutuvad üha tungivamaks – on aeg konkreetsemalt vastata.

Kõigepealt aga – kuidas. Valiku kohalike linnade seast teeb esitluste ja taotluste põhjal kahes voorus komisjon, kus on kümme väliseksperti ja (kuni) kaks Eesti esindajat. Niisiis ei tehta peamist otsust riigi sees nagu 2011. aastaks, mil anti meile kõigile teada valik, nagu nüüdseks on avalikult välja öeldud, Tartu tugeva ja Tallinna nõrgavõitu taotluse vahel (Heli Meisterson, Sirp 26.1). Seega ei pea paika lause, mida eeskätt presidendi eelistuste avaldumise järel olen palju kuulnud: «Kõik on juba otsustatud.»

Ometi peame seda lauset tõsiselt võtma. Sama tõsiselt kui hinnangut «Tartu juba on Euroopa kultuurilinn, meil pole millegagi üllatada». Kui sellega on tahetud öelda, et meil pole pakkuda Euroopale huvitavat kriisi, siis tegelikult kinnitab see just kriisi sügavust. 

Selle kriisi nimeks on mugavus ja minnalaskmine, kramplik rahulolu oma müütidega (neisse siiski enam päriselt uskumata). Tartu kui kunstide linn, Tartu kui Euroopa linn, heade mõtete linn, tartlased kui aktiivsed kultuurihuvilised. Aga peeglisse vaadates paistab õla tagant üksik väike lennuk ja läti saksofonist tühja raeplatsi servas. 

Me kunstid on valdavalt kohalikud, me Euroopa virtuaalne, paljud mõtted ei jõuagi enam tegudeks – ja kultuurihuviline rehmab liigagi tihti: «Küll seal rahvast jagub, ma ikka täna ei viitsi.» Me oleme ka iseendile liiga rutiinseks muutunud – kuidas me siis teisi huvitame?

Seni üks selgemaid Tartu trumpe on just see, et kultuuripealinn edeneb paljude ühisest sisemisest tahtest, mitte kolonialistliku maiguga välisalgatuse korras.

Nüüd ongi aeg küsida, kes me oleme üritanud olla ja kes me tegelikult oleme. Millega eristume? 

Suletud linna taagast vabanemiseks on Tartu veerand sajandit ponnistanud saada kenaks ja korralikuks Euroopa linnaks nii kultuuris kui üldises elukorralduses. Nagu Rannar Rabagi nendib, on see õnnestunud: Tartu ongi «imekaunis Kesk-Euroopa «nukulinn»» (TPM 21.1). Ent nagu ta mõista annab, on see meid viinud uude suletusse. Küll sooja ja mugavasse, ent siiski ummikusse, millest paljud helgemad pead ja töökamad käed omakorda välja rabelevad. Sest selliseid nukulinnu on tuhandeid – paljud on suuremad, maksavad heldemalt.

Klanitud oiviklus, ülipüüdlik eurokonformism pole ju meie loomuses, ei ole päris Tartu vaim! Tartu vaim on kontrakultuur, nagu on äsja osutanud ka kirjanik Toomas Raudam (TPM 4.2). 

Tartu on olnud dissidentluse, kriitilise mõtte ja rahvaalgatuste keskus läbi aegade ja ka 21. sajandil. Nüüdki on paljud meist väljas rahavõimu ja tagatoaotsuste vastu, inimese ja looduse eest. Seda ära tundes ei vali me veel igas vaidluses poolt, küll aga kuulutame vaidluste eneste väärtust, avalikustamise ja aususe väärtust. Seda aga vajab täna ja homme üha enam ka Euroopa – kultuuriruum, mis on kasvanud trotsist mugandumise ja koogutamise vastu. Suurim üllatus võib olla, et suudame olla just selle meeldetuletaja ja teenäitaja.

Ärme üritame nii meeleheitlikult meeldida. Tartu kultuurilugu on eeskätt veidrike, väljalangejate, süsteemi sobimatute lugu. Ka Euroopas on küllaga neid, kes igatsevad kuulda just selliseid lugusid, tunda, et nende utoopiline paralleelmaailm ulatus ka siia (mõelgem või «Nõukogude hipide» filmi ja näituse rahvusvahelisele menule). 

Ja samas ei pea ka praegu olema hipi, et tajuda oma sobimatust süsteemi. Me ümber on sajad ja tuhanded inimesed, kes on tahtnud oma elu õigesti ja hästi elada ja tunnevad nüüd ometi, et nad pole sellesse Tartusse, Eestisse ja Euroopasse teretulnud; et neid ei hinnata kui erilisi inimesi, kui kultuurikandjaid.

Kuidas saab siinne inimene mõista Euroopa kultuurilise paljususe plusse, kui ta tajub, et teda selles paljususes samavõrd ei väärtustata? Kui tunneme ära ja toetame eripärasid ka oma linnas, maal ja rahva seas, kui oskame näha unikaalse elu- ja kultuurikogemusega isiksusi ka staaride ja heidikute vahel, «nähtamatute normaalsete» hulgas, loome tõelise kandepinna mõistmisele ja õppimisele. 

Pole ilmselt inimest – kui tahes kultuurikauget iseenese meelest –, keda mõni raamat või pilt või laul poleks raskel hetkel aidanud. Need kogemused võivad olla elusid päästnud; peame need lood leidma ja kuuldavale tooma. Alles siis taanduvad käegalöömised «ah, las nad üritavad, kõik on otsustatud»; alles siis saab igaüks ära tunda: «Mina olen Tartu, Tartu sõltub minust.»

Ja siis võib selguda, et just seda on oodanud sajad ja tuhanded keskmikud Euroopa linnade seas – ei staarid, ei heidikud, ent ometi ärksate inimeste kogukonnad otsimas eneseusku ja eristumisjulgust, trotsimas vaikset hääbumist staari- ja heidikulugude varjus. 

Me juba näeme, kuidas seda on oodanud teised Eesti asulad ja inimesed – Tartul on sel teekonnal taas palju kaaslasi, kes tahavad Euroopa kultuuripealinna tervele Eestile. 2011. aasta konkursil oli meie põhimõte: võistlevad mitte Tartu ja Tallinn, vaid Eesti ja Tallinn. Nüüd on  olukord sama. Tunnistagem, et seni veel ka vastaskandidaadi osas. Ootame põnevusega tõelise Narva etteastet.

Mis Euroopale rohkem annab – et Narvast saab väiksem Tallinn või et Tartu loob suurema Eesti?

Jah, Euroopat võib huvitada «Vene küsimus». Narval on sellele palju vastata, aga kas Tartul on vähem? Eestivenelased ei ela ju vaid põhjas ja kirdes. 

Vene intelligents ülikoolis ja kirjandusfestivalil, linnaruumi edendajailt uut hoogu ja tuge saavad Hiinalinna aednikud, aga ka Peipsiveere vanausuliste kogukond, kelle rüpes kohtuvad Tartu entusiastid ja rahvusvaheline nüüdiskunst – kõik need on näited teises keeles kõnelevate inimeste isikupära austamisest. Neid kõnetada, neid kuulata saab ka haletsuse ja üleolekuta, «Nukitsameest» etendamata. Nähes inimestes, kogukondades, kultuuriruumides võimalusi, mitte probleeme.

See ei tähenda probleemide ees silma kinni pigistamist. Vastupidi, komisjon ootab linnadelt ränka eneseanalüüsi, mitte turunduslikke õhulosse. See tähendab aga, et probleemide ja lahenduste sõnastus ei tohiks tulla ülevalt alla ja linlaste eest. 

Kes praegu positsioonil – võimus, rahas ja kultuuris –, on harjunud nägema probleeme selles tänases, mis on enda kujundatud. Ent need kujundajad ei saa jääda samaks igavesti, tuleb ette aimata ka homseid ja ülehomseid võitlusi. Kultuuri- ja ühiskonnakorralduse globaalset teisenemist kogevad noored võivad nende suhtes olla meist nägelikumad – praegused tudengid ja gümnasistid ei pea siit välja rändama, kui laseme neil endil siia rajada linna, kus nad igatsevad elada.

Seetõttu ei kiirusta ka kultuuripealinna meeskond kuulutama: ehitame selle maja, korraldame tolle festivali. Paljud vanad keskkonnad ja formaadid ei pruugi uusi põlvkondi enam kõnetada. Taas – praegu peame küsima ja kuulama rohkem kui eeldama ja kehtestama.

Kõik pole veel otsustatud – ka me inimestes endis. Lootus midagi suurt ära teha, tung end kokku võtta on alles. Seni üks selgemaid Tartu trumpe on just see, et kultuuripealinn edeneb paljude ühisest sisemisest tahtest, mitte kolonialistliku maiguga välisalgatuse korras. Tartlased ise on protsessi algusest peale olnud koostegijad, mitte auvalve. Ja see on Euroopa hindajatele märksa tähtsam kui meediasse paisatud selfid ja häštäägid. 

Kas taotlus ja programm kannavad linlaste tahet ja enesekaemust edasi loomulikule arenguhüppele või osutuvad kunstlikult siiratud uueks näoks ja teoks? Kas tulemuseks on standardse euromalli laienemine veel kaugemale itta või siinse eripärase elukogemuse Euroopas nähtavaks, kuuldavaks ja oluliseks muutmine?

Konkurendile siiralt edu soovides küsigem ka ausalt ja otse, mis Euroopale rohkem annab – et Narvast saab väiksem Tallinn või et Tartu loob suurema Eesti? Mõistagi kohustab see Tartut ka Eestile ja Euroopale väärilist vastust andma. Me anname selle vastuse – meie, tartlased sõpradega Eestis, Euroopas ja maailmas. Ja vaat see on tõesti juba otsustatud.

Tagasi üles