:format(webp)/nginx/o/2018/02/11/7568915t1habd4.jpg)
Ühel päeval tuli pereringis ära otsustada, kuidas seda pidu pidada. Kas korraldada juubel Karl Vaheri enda kodus? Majas, mille ta oma kätega Tartusse ehitas ja kus koos naisega nende kolm last üles kasvatas, või kuskil mujal?
Karl Vaher ei lasknud teistel pikalt lobiseda, vaid ütles: «Kui kodus pidada, siis poleks see muud kui üks söömine. Õige pidu peab olema selline, et kõlab muusika ja on ruumi ja kõigil on lõbus.»
Pidu jõudis kätte päeval, mil Karl Vaher sai 100. See on täna ning juubilar ja temast alguse saanud neli põlve nooremat rahvast ehtisid end üles ja sättisid kohvikusse Sirel.
Ühemehebänd «Vähe väiksem» oli kohal, kaminas põles tuli, vahuveinilaud ja klaasid särasid ning kaks pikka lauda ootasid külalisi.
Karl Vaher ütles, et polnud see 100. aasta hommik teistmoodi midagi, üsna tavaline näis kõik. Nii nagu tema elu viimased aastad, mil ta ärkab kella kaheksa paiku, joob tassi teed ja sööb kausitäie putru ning asub siis maailma asju uurima.
Veel hiljuti luges Karl Vaher ajalehte, aga kuna hiljutisest silmaoperatsioonist pole veel väga palju möödas, siis praegu ei ole silmad kõige paremas töökorras. Aga raadiost ja televiisorist jõuavad uudised õnneks alati kätte.
Mis Eesti riiki või päevapoliitikasse puutub, siis selle kohta lausus Karl Vaher, et kõik muudkui jagelevad oma kohtade pärast, ja kes koha saab, see asub kohe teisi parastama.
Ning märkis seejärel, et tema esimese vabariigi ajal niisugust jagelemist ei mäleta, palju viisakam olnud kõik.
Karl Vaheril on kaks tütart. Tal oli ka poeg, aga poja viis raske haigus Toonela teele.
Karl Vaheril on veel neli lapselast, viis lapselapselast ning kolm lapselapselapselast.
/nginx/o/2018/02/11/7568907t1h6779.jpg)
Üks lapselastest ütles, et kui vanaisa Karlil silmad tervemad olid, siis mängis ta temaga malet.
«Ma sain alles hiljuti tema käest mitu korda pähe,» meenutas ta.
«Isa on meil ju pillimees,» rääkis tütar Liia Rõbakova, kes ka ise mängib akordionit nagu ta isa. «Ja orkestrijuht! Meil on oma pere orkester, kuhu naabrimehegi haarasime. Akordion, viiul, jauramid. Ükski pidu ei käi ilma muusikata.»
Karl Vaher sündis Sootaga vallas metsniku pojana. Oli oma pere neljas ja viimane laps. Koolis käis kuus klassi. Oleks ehk veelgi käinud, aga isa teda rohkem kooli ei pannud. Karl Vaher ütles, et isa rääkis lastega harva, kõik asjad olid korraldatud ema kaudu. Emal oli aga iga päev väga palju tööd ja talitamist – 15 lehma, sead, lambad…
Karl Vaher abiellus läti päritolu kena tüdrukuga, kellega elas koos kuni naise surmani ehk 71 aastat.
Ta ise pidas terve elu lihtsaid ameteid, käis tööl raudteel, samuti Tartu metsamajandi puidutööstuses Tiksojal – tegi aknaid ja uksi, veiniankruid ja õllekappasid. Lõpuks oli kunstikoolis puidutööõpetaja. Just see viimane aeg enne pensioni on olnud tema elu kõige ilusam aeg.
Tütred Liia Rõbakova ja Tiina Praakle ütlesid, et nii head isa nagu neil, ei saa olla kellelgi teisel. Alati lahke sõna ja väga abivalmi loomuga ning alati hea kuulaja.
Lapselaps Pille Sirel, kes ise on kolmekordne vanaema, ütles, et kui tema oli laps ja mingi mure oli hingel, siis vanaisa juurde minnes teadis ta, et vanaisa tõesti kuulab ja mõistab ta muret.
«Ma kartsin kangesti otse läbi surnuaia minna,» meenutas ta. «Ning vanaisa oli alati nõus minuga mööda pikemat teed ümber surnuaia minema.»
Küsimuse peale, kuidas kasvatada Eesti riigile tarku ja sirgeid poisse ja tüdrukuid, vastas Karl Vaher, et vitsa ei ole tema oma lastele kunagi andnud. «Lapsi tuleb kasvatada heaga,» sõnas ta.
/nginx/o/2018/02/11/7568913t1hf9e4.jpg)
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)