Keskkonnateadlane: kas Tartut ja Tartumaad ootab Äänekoski saatus?

Erik Puura Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Püüdes hajutada hirme, mis kaasnevad plaaniga rajada Tartu lähedale Emajõe äärde suur puidurafineerimistehas, tuuakse ühe positiivse eeskujuna välja Soomes Äänekoskis tegutsevat, väidetavalt haisuvaba ja keskkonnasõbralikku biotoodete tehast. Ometi näitavad keskkonnateadlase Erik Puura leitud veebipostitused, et mõnikord on selle Soome piirkonna elanikud olnud tehase mõjust väga häiritud. Kas Tartut ootab sama saatus, küsib teadlane.

Ma pole senini andnud ühtegi allkirja puidurafineerimistehase poolt ega vastu. Olen tahtnud kõik argumendid teaduslikult läbi mõelda ning senistes pöördumistes on olnud sõnastusi, mida oleks võinud põhjalikumalt kaaluda. Elu on aga tormakas ning hetkel võtsin nädala puhkust. Mõtlesin, et võtan lihtsalt aja maha, aga aju suunas veebiavarustesse, et saada täiendavaid lülisid oma taustahinnangusse.

Mõtlen vaimusilmas sellele päevale, kui esimest korda haisu tunneme, olgu Tartus või selle ümbruse kalavetel või matkaradadel. Ning siis peeglisse vaadates mõtleme, kas tõesti see oli parim, mida Eestis ja Tartus teha suutsime?

Vastavalt oma ametikohale olen kaheses seisus. Ülikooli ettevõtlussuhete eest vastutavana  (autor töötab Tartu ülikooli arendusprorektorina – toim) pean suhteid arendama, sest ülikool peaks aitama kaasa ettevõtluse arengule. Teisalt, ülikooli arengu juhina pean tagama, et keskkond Tartus õppe- ja teadustööks muutuks jätkuvalt paremaks. Oleme selle nimel viimasel ajal koos linnavalitsusega tugevasti pingutanud.

Käesoleva arvamuse esitan aga mitte kui ülikooli juht, vaid kui Tartu linnakodanik ja keskkonnateadlane. Siin on minu pere, siin on minu sõprade ja kolleegide pered, see on meie ainus kodu sel planeedil.

Kuigi ma pole ammu tsiteeritavat teadustööd teinud, vaatan erinevaid probleeme oma hariduslikult baasilt ja varasematele teaduskogemustele toetudes – olles omandanud diplomid ja teaduskraadid nii geoloogias, keskkonnakaitses kui keemiatehnikas. Ka seetõttu ei torma ma kohe kunagi ühegi liikumisega kaasa, vaid elan endas läbi neid vastuolusid, mis tekivad ühiskonnale tervikuna rikkust loova tööstuse arengu ja loodus- ning keskkonnahoiu piirpindadel.

Täiesti vabatahtlikult sekkudes lahendasime koos Kalle Pildiga paar aastat tagasi Lähte gümnaasiumi haisuprobleemi. Meil õnnestus näidata, et kuigi mõõteaparaadid väidavad üht, siis tuleb käituda vastavalt ettevaatuse printsiibile ning uskuda, et on erineva vastuvõtlikkusega inimesi, kellele tervisele ebameeldiv lõhn võib mõjuda halvasti. Kui siis põrandakatted kogu koolimajas otsustati välja vahetada, selguski, et kate ise oli lihtsalt takistus selle all paiknevale kuivamata ja haisevale liimile, mis paiskas koolimaja õhku ohtlikke ühendeid – just nii palju, et tundlikematel tekkisid tervisehäired. Alati tuleb tegelda põhjustega, mitte tagajärgedega. Eriti kui võimalikeks kannatanuteks on lapsed. Õnnestus leida ka analoogilisi olukordi mujalt maailmast, mille põhjal ainete eraldumine oleks kestnud veel vähemalt üle kümne aasta. Selline analoogia saigi kaalukausiks otsustusprotsessides, sest saadi aru, et iseenesest ei saa korda midagi. Tõin selle näite siia sisse, et hiljem selgitada, kuidas tarku otsuseid tuleb teha just analoogiate põhjal.

Hetkel näen enda ümber sadu, isegi tuhandeid inimesi, kes on halvatud mõttest, et peagi võib Tartu lähedal paikneda ülisuur puidurafineerimistehas. Istutakse tundide kaupa koos, koostatakse pöördumisi ja petitsioone, püütakse aru saada, missugustes etappides on vastavalt seadustele võimalik esitada küsimusi ja pretensioone. Loomulikult on ees plaanitavad uuringud, kuid püstitasin endale küsimuse, kas me analoogide alusel ei oska juba praegu ette aimata, mis ka meid ees ootab?

Kõik saavad aru, et me ei peaks Eestist puitu ilma väärindamata välja vedama. On täiesti selge, et see on väga lai teema ettevõtjate ja teadlaste koostööks. Ma saan aru ka sellest, et ettevõtjad ei soovi oodata, sest uute tehnoloogiate katsetamine ja kasutuselevõtt võib võtta kümneid aastaid, ja meil kõigil on kahju, kui meie tooraine arvelt teenitakse tulu mujal maailmas. Selles suhtes ma ei saa aru etteheidetest professor Urmas Varblasele, kes on südamega pühendanud lugematu arvu aega Eesti puidutööstuse arenguvõimaluste hinnangusse ning viimaks ometi näeb ettevõtmist, mis majanduslikus mõttes oleks kogu riigi huvides. Kuid Urmas ei ole keskkonnateadlane ning tema arvamust oma teadusvalkonnas ei tohi vastandada poolt või vastu mõttes keskkonnateadlaste arvamusele.

Vaatame suuremat pilti kui arengute plaanimine vastavalt seadustele. Ülikoolilinn Tartu on jätkuvalt kiires arengus. Viimastel aastatel hoogustunud linna, ülikoolide, kliinikumi ja ettevõtjate koostöös luuakse Tartusse uut keskkonda, mis tekitavad sadu ja samas tempos arenemisel peagi tuhandeid uusi kõrgepalgalisi ja kõrge lisandväärtusega töökohti. Rahvusvahelisel kõrgtasemel üritused toovad Tartusse üha rohkem külalisi, kes naudivad akadeemilise linna miljööväärtusi ning kinnitavad ühest suust soovist siia tagasi pöörduda. Linna jätkuv rahvusvahelistumine, mis tugineb eelkõige targa linna kontseptsioonile, avab Tartule uusi kiireid ühendusvõimlusi kogu maailmaga. Tartu regiooni tööpuudus on madalamaid Eestis.

Arvan, et ma ei eksi, kui väidan, et Tartu regiooni arengumudeli aluseks on puhas looduskeskkond. Me kõik soovime, et nii ujumine kui kalapüük Emajõest peavad olema võimaliku reostuse suhtes täielikult riskivabad ning teame, et eutrofeerumisohus oleva Peipsi järve probleeme saab lahendada vaid Emajõe vee puhtamaks muutmise kaudu.

Ka Tartu linnaõhu seisund vajab parandamist, peamisteks riskideks on inversiooninähtuse korral keemiline reostus tiheda liiklusega ristmikel Emajõe orus ning ahikütet kasutavates linnaosades. Keskkonnakäitumine vajab parandamist, sest selgelt on haisust tunda, et ahjudes põletatakse ka pakendeid, mille tulemusena hingame sisse väga ohtlikuid ühendeid. Tartlastel on hästi meeles ka lihakombinaadi lehk, mis üle kogu linna levides tekitas tugevat stressi. Iga uus selline mõjur oleks liiast, püüame ikka paremuse poole.

Sellisel taustal on tartlastele antud riigi eriplaneeringu kehtestamise kaudu teada, et ainuke võimalik asukoht rajatavale hiigelettevõttele on paiknemine Emajõe lähedal koos reoveeväljalaskudega Emajõkke, vastavalt transpordiühenduste olemasolu vajalikkusele aga lisaks Emajõe lähedusele ka Tartu läheduses.

Ma tahaksin ise usaldada ettevõtjaid, kes ütlevad, et kui uuringud selgitavad välja, et tehase rajamine ei ole keskkonnakaitseliselt lubatav, siis tehast ei tule. Küll aga näen ette lõputuid vaidlusi selle üle, mis on ikkagi keskkonnakaitseliselt lubatav ja mis mitte. Sest üks asi on teha kõike vastavalt seadustele ja normidele, teine asi aga vastavalt inimestele põhjustatavatele häiringutele ning arvestades keskkonnamõjude mustri kogupilti. Ma tahaksin ise endale saada kinnitust, et hetkel on kõige õigem tegutsemisviis lihtsalt oodata.

Kuid on ilmenud asjaolusid, mis on mind pannud sügavalt kahtlema, kas vastavalt seadustele käitudes me jõuame tõepoolest ühise helge tulevikuni. Selleks kaalukeeleks sai väide, et analoogina eeskujuks olev Äänekoski uus biotoodete tehas on haisuvaba.

Otsides sellele väitele tõestust sattusin lugema Äänekoski piirkonna veebifoorumit, kus 3. septembril ilmus teemapüstitus «Miks uus biotoodete tehas iga päev haiseb?».

Kuna valdan vabalt soome keelt, siis järgnevalt toon välja mõned katked postitustest sellesse teemapüstitusse.

[5.9.2017] See on kindlasti tõsi, et autod tuleb hoida järgneva paari aasta jooksul katuste all (viide sagedastele glaubrisoola eraldumistele rikete korral). Häiringuolukordades tekib suuri haisupilvi ning võimalikud on ohuseisukorrad kohalikele elanikele. Kas tehas on andnud teavet, kuidas sellistes olukordades käituda? Varem korraldati sageli tehase ja linna koostöös treeninguid häireolukordades käitumiseks. Reovee mõju saab olema nähtav Päijänteeni, paari aasta jooksul, kui tehas töötab täisvõimsusel, on kindel, et tekib reovee väljalaskudega ka õnnetusi. Kindel võib olla järveäärse tehaselähedase kinnisvara väärtuse languses.

[6.9.2017] Äänekoski linnaleht teavitas, et järgmisel nädalavahetusel tuleb ka tolmu. Kui varem õue kuivama riputatud pesu vaid haises, siis nüüd see ka määrdub. Aitäh sulle, tehas!

[12.9.2017] (Ebatsensuurne sõna), missugune jõmin oli kuulda 11. septembri õhtul! Kindlasti pole see vastavalt seadustele, et lapsed karjuvad hüsteeriliselt, mis toimub.

[25.9.2017] Kogu aeg antakse teada, et kui uus tehas saadakse korralikult tööle, siis käivitusperioodi haisud ja hääled lõpevad. Kui kaua see häälestamine kestab? Nüüd on juba kaks kuud iga päev hais. Astmaatikud ei tohiks üldse väljas käia, isegi tervel inimesel hakkab paha. Lisaks on vahepeal selline kõmin, et lapsed ja koerad kardavad.

[2.10.2017] Varem sai last väljas magama panna, kui oli puhas õhk (üsna sageli). Nüüd pole see võimalik, kuna on meeletu hais ja mida kõike me veel selle haisuga koos kopsudesse tõmbame!

[4.10.2017] Küll oli taas (rumal sõna) õhus 2.-3.10. Mis saastet ja mürke meie peale võis tulla. 

[5.10.2017] Mitte keegi juhtkonnast, juhtidest ega esimeestest ei ela enam kohapeal.

[17.11.2017] (Rumal sõna) milline kassikuse hais oli, kui täna Äänekoski kandis asju ajasin. Kahju kohalikest elanikest.

[19.11.2017] Ka eelmise tehase kohta öeldi, et on haisuvaba, aga haises 30 aastat.

[30.11.2017] Võiksid varsti selle ’biotehase’ kinni panna. Jätkuv (rumal sõna) lendleb õhus. Lisaks lähiveekogud on juba peaaegu hävitatud. Peagi pole mõtet kalale minnagi.

Jne.

Kõigesse sellesse võiks suhtuda teatud reservatsiooniga, ikkagi foorum, kui tehas ise oma kodulehel pidevalt teateid üha jätkuvatest õnnetustest ei avaldaks.

[25.12.2017] Äänekoski biotoodete tehase küttekorpuses oli öösel süttimine. Kesk-Soome päästeüksuse ja tehase enda töötajad kustutasid tulekahju.

[27.12.2017] Küttekorpuse tulekahju järelkustutustööd jätkuvad.

[9.1.2018] Tehase haisugaaside kogumissüsteemis oli kella 17-18 vahel rike. Vabandame haisuhäiringu pärast.

[12.1.2018] Protsessihäiringu tulemusena pääses keskkonda 12.1.2018 hommikupoolel erakordne kogus tolmu. Tegu on glaubrisoolaga, mis pole ohtlik, aga on määriv. Praeguseks on normaalsed tasemed taastatud.

[4.2.2018] Tehase haisugaaside kogumissüsteemis oli hommikupoolikul rike. Vabandame haisuhäiringu pärast.

Vabandan ettevõtjate ees, sest minu ametikoha juurde kuulub heade suhete hoidmine ja arendamine, aga oma sisimuses olen eelkõige keskkonnateadlane ja ei saa leitud fakte varjata. See, mis on toimunud Äänekoski biotoodete tehase käivitamisel, on väga arvestatav ja tõsine negatiivne keskkonnamõju – kusjuures Soomes on ju paljude aastakümnete pikkused kogemused.

Miks ma sellest kirjutan? Sest ükski keskkonnamõjude hinnang, tuginedes parimale võimalikule tehnoloogiale, ei suuda adekvaatselt hinnata pidevalt tehnoloogilistes protsessides toimuvaid häiringuid. Siin me saame lähtuda vaid analoogidest ja kui Äänekoski on tõepoolest analoog, kõige uuem ja kaasaegsem tehnoloogia, nagu seda on välja pakutud, siis kas viimase poole aasta jooksul Äänekoskis toimuv on ka meie tulevik? Täpselt nagu me lahendasime Lähte haisuprobleemi, on siin tagurpidine situatioon ning analoogide alusel käitumine võib olla kõige adekvaatsem.

Mõtlen vaimusilmas sellele päevale, kui esimest korda haisu tunneme, olgu Tartus või selle ümbruse kalavetel või matkaradadel. Ning siis peeglisse vaadates mõtleme, kas tõesti see oli parim, mida Eestis ja Tartus teha suutsime? Ja lõpuks, meenutades tänast päeva, mõtlen, miks ma jätsin selle loo kirjutamata. See lugu tekkis iseenesest, minu seest, ja tunnen, et see võib olla väärt poolt puhkusepäeva. Hing on igal juhul rahulikum, kui sain jagada.

Metsatööstur Margus Kohava vastulause (muutmata kujul):

Tänan Sind Erik avameelse ja inimlikku muret väljendava arvamusavalduse eest! Saan Sinust väga hästi aru. Minul ei ole võimalik Äänekoski tehast nende endi eest kaitsta. Olin seal samas tehases 30. jaanuaril. Alates 15. augustist on tehas käivitusfaasis ja veel tavarütmis ei tööta. 6 tunni jooksul, mil olin tehase territooriumil, ei tundnud ma ühtki ebameeldivat lõhna.

Omalt poolt saime tehase esindajatelt nõusoleku, et Tartumaa esindajatest ja keskkonnaametnikest koosnev delegatsioon saab Äänekoski tehast märtsis või aprillis külastada. Mul oleks väga hea meel, kui ka Sina saaksid ühe külastajana kaasa tulla. 

Tehase esindajate sõnul saab Helsingi linn joogivee samast järvistust, kuhu Äänekoski puidurafineerimistehas puhastatud vee laseb. Tehase kõrvalt, samast järvistust, püüavad kohalikud kalamehed forelli. Forell elab vaid puhtas vees.

Kuid mõistan ka seda, millest tulenevad Äänekoski tehase lähistel elavate inimeste mured. Tehase käivitamisfaasis seadmete häälestamisel võib esineda tõrkeid. Neid on esinenud ilmselt ka Äänekoski tehase puhul. Võib muidugi vaielda selle üle, kas käivitamisfaas on osutunud liialt pikaks. Kohalike inimeste huvides on kindlasti, et see aeg oleks võimalikult lühike. 

Ainus, mida tehase rajamise võimalikkuse uurimisel palume, on kannatust oodata uuringutulemuste selgumiseni. Võimalikud tehnoloogiatarnijad, kellega oleme seni suhelnud, on kõik kinnitanud: kaasaegse tehnoloogia abil saab vältida nii õhu-, vee- kui mürareostust. Tahan veelkord korrata seda, mida olen korduvalt varemgi öelnud – tehase rajamise võimalikkust uurivad Eesti ettevõtjad ei ehita Tartusse ega Tartu lähistele keskkonda saastavat tehast mitte mingisugustel tingimustel. Keskkond on ja jääb prioriteediks. Tartu peab jääma Tartuks ka edaspidi. Selle linna tulevik läheb meile korda.