Miks ma sellest kirjutan? Sest ükski keskkonnamõjude hinnang, tuginedes parimale võimalikule tehnoloogiale, ei suuda adekvaatselt hinnata pidevalt tehnoloogilistes protsessides toimuvaid häiringuid. Siin me saame lähtuda vaid analoogidest ja kui Äänekoski on tõepoolest analoog, kõige uuem ja kaasaegsem tehnoloogia, nagu seda on välja pakutud, siis kas viimase poole aasta jooksul Äänekoskis toimuv on ka meie tulevik? Täpselt nagu me lahendasime Lähte haisuprobleemi, on siin tagurpidine situatioon ning analoogide alusel käitumine võib olla kõige adekvaatsem.
Mõtlen vaimusilmas sellele päevale, kui esimest korda haisu tunneme, olgu Tartus või selle ümbruse kalavetel või matkaradadel. Ning siis peeglisse vaadates mõtleme, kas tõesti see oli parim, mida Eestis ja Tartus teha suutsime? Ja lõpuks, meenutades tänast päeva, mõtlen, miks ma jätsin selle loo kirjutamata. See lugu tekkis iseenesest, minu seest, ja tunnen, et see võib olla väärt poolt puhkusepäeva. Hing on igal juhul rahulikum, kui sain jagada.
Metsatööstur Margus Kohava vastulause (muutmata kujul):
Tänan Sind Erik avameelse ja inimlikku muret väljendava arvamusavalduse eest! Saan Sinust väga hästi aru. Minul ei ole võimalik Äänekoski tehast nende endi eest kaitsta. Olin seal samas tehases 30. jaanuaril. Alates 15. augustist on tehas käivitusfaasis ja veel tavarütmis ei tööta. 6 tunni jooksul, mil olin tehase territooriumil, ei tundnud ma ühtki ebameeldivat lõhna.
Omalt poolt saime tehase esindajatelt nõusoleku, et Tartumaa esindajatest ja keskkonnaametnikest koosnev delegatsioon saab Äänekoski tehast märtsis või aprillis külastada. Mul oleks väga hea meel, kui ka Sina saaksid ühe külastajana kaasa tulla.
Tehase esindajate sõnul saab Helsingi linn joogivee samast järvistust, kuhu Äänekoski puidurafineerimistehas puhastatud vee laseb. Tehase kõrvalt, samast järvistust, püüavad kohalikud kalamehed forelli. Forell elab vaid puhtas vees.
Kuid mõistan ka seda, millest tulenevad Äänekoski tehase lähistel elavate inimeste mured. Tehase käivitamisfaasis seadmete häälestamisel võib esineda tõrkeid. Neid on esinenud ilmselt ka Äänekoski tehase puhul. Võib muidugi vaielda selle üle, kas käivitamisfaas on osutunud liialt pikaks. Kohalike inimeste huvides on kindlasti, et see aeg oleks võimalikult lühike.
Ainus, mida tehase rajamise võimalikkuse uurimisel palume, on kannatust oodata uuringutulemuste selgumiseni. Võimalikud tehnoloogiatarnijad, kellega oleme seni suhelnud, on kõik kinnitanud: kaasaegse tehnoloogia abil saab vältida nii õhu-, vee- kui mürareostust. Tahan veelkord korrata seda, mida olen korduvalt varemgi öelnud – tehase rajamise võimalikkust uurivad Eesti ettevõtjad ei ehita Tartusse ega Tartu lähistele keskkonda saastavat tehast mitte mingisugustel tingimustel. Keskkond on ja jääb prioriteediks. Tartu peab jääma Tartuks ka edaspidi. Selle linna tulevik läheb meile korda.