Haruldane aurumasin sünnib Tartumaal uuesti

Tõnu Ojamaa taastab kodutalus Tartumaal Aardlas autentsel kujul 1936. aastal Inglismaal valminud aurumasinat. Umbes kolmveerand töödest on praeguseks tehtud, kinnitab meistrimees. Valmis loodetakse saada järgmisel aastal.

FOTO: Kristjan Teedema

Nafta lõppemine ei jäta inimest jalameheks, kinnitab Tartumaal kodutalus vana aurumasinat taastav Tõnu Ojamaa. Aurumasina käivitamiseks kõlbavad nii puit, turvas, põlevkivi kui ka vanad kalossid, muheleb ta.

Tartumaa talunik Tõnu Ojamaa taastab esialgsel kujul vana aurumasinat Colonial 1.

FOTO: Kristjan Teedema

Tartumaa talunik Tõnu Ojamaa taastab esialgsel kujul vana aurumasinat Colonial 1.

FOTO: Kristjan Teedema

Tartumaa talunik Tõnu Ojamaa taastab esialgsel kujul vana aurumasinat Colonial 1.

FOTO: Kristjan Teedema

Tartumaa talunik Tõnu Ojamaa taastab esialgsel kujul vana aurumasinat Colonial 1. Pildil joonised.

FOTO: Kristjan Teedema


Enne Teist maailmasõda töötas aurumasin igas Eestimaa külas. Neid oli rohkem kui 3500. Siis algas sisepõlemismootorite võidukäik ning aurumasinad viidi utiili. Praeguseks pole alles jäänud mitte ühtegi töökorras mudelit. Viimane aurumasin vakatas 1970. aastate lõpus.

Tõnu Ojamaa on aga võtnud nõuks ühe sellise masina taas käima panna. Umbes kolmveerand vajalikest töödest on praeguseks tehtud ning päris valmis saab masin arvatavasti tuleval aastal.

Tõeline rariteet

Nagu viitab masina nimi  Colonial 1, tootis Inglismaa neid mudeleid koloniaalmaadele. Universaalne masin suutis ise liikuda ning teha kõiki vajaminevaid töid. Mõned neist jõudsid ka Baltikumi.

Inglismaal ei ole selliseid masinaid säilinud mitte ühtegi. Kogu maailmas võib neid alles olla viis. Teadaolevalt on üks Itaalias, teine Lõuna-Aafrika Vabariigis. Üks peaks olema veel Uus-Meremaal ning üks ka Austraalias, kirjeldas Ojamaa.

See masin jõudis metallikokkuostu Põlvamaalt Räpina lähedalt umbes 15 aastat tagasi. Ojamaa ostis selle ära. Sellest ajast peale on mees kogunud masina dokumentatsiooni ning teinud selle tööpõhimõtted endale peensusteni selgeks. «Tahame panna masinale elu sisse,» põhjendas mees ettevõtmist.

Hiljuti käisid aurumasinate asjatundjad Soomest Ojamaa masinat üle vaatamas. Ehkki ajahammas on masina katlaosale pisut liiga teinud, kannatas selle korpus surveproovi välja. Nüüd on kindel, et masin õhku ei lenda ning töid saab jätkata.

Aastatepikkune töö

Ojamaa kinnitusel ei ole masinat võimalik taastada ilma seda tundmata. Sestap tuli masina hingeelu eelnevalt endale põhjalikult selgeks teha.

Restaureerija käsutuses on üle 100 lehekülge Inglismaalt toodud jooniseid. Lisaks sellele tuli korda ajada ka autorlusega seotud küsimused.

«Inglismaal on sedasi, et ühtede käes tootmisõigused, teiste käes aga patendiõigused. Kõike on tarvis autentse taastamise puhul arvestada,» rääkis masina taastamise juures majanduseksperdina kaasa lööv Aarne Toomsalu.

Aktiivsem remont on masina kallal käinud viimased kolm aastat.

Vajaminevaid detaile on Ojamaa otsinud kogu maailmast. Ka tööriistad on tulnud kõik eraldi osta, sest masina ehitamisel on kasutatud Inglise tollkeeret.

Varuosi tuleb taga ajada tikutulega ning paljud detailid tuleb uuesti ehitada. Paar nädalat tagasi saabus Inglismaalt taas üks läikiv pronksist ventiil, mis läks maksma 500 naela. «See raha oleks võinud jääda Eestisse,» nentis Ojamaa. Kahjuks ei leidunud kodumaal firmat, kes oleks olnud nõus sellist detaili tootma.

Praegu on taastamistöödest tehtud umbes kolmveerand. Sõitma tahab Ojamaa masina saada tuleval aastal. Kokku kulub taastamistöödele raha vähemalt 100 000 eurot, hindasid mehed projekti rahalist ulatust.

Ligikaudu 10 000 eurot on Ojamaa saanud toetust ka külaelu edendamise programmist Leader. «Kahju, et enamik Eestis jagatavatest projektirahadest läheb auru peale,» nentis aurumasina ehitaja. «Reaalsete asjade peale saab raha väga vähe.»

Esimesel korral lükati tema taotlus tagasi. Siis lõi ta koos Heino Prostiga Eesti Aurumasinate Ajaloo Seltsi.

Ka teisel korral pidi Ojamaa kõvasti pingutama, et panna rahaeraldajaid mõistma, mida ta teeb ning miks on seda tarvis.

Kompetents kadunud

Teise ilmasõja eel ehitati isegi Tartus aurumasinaid. «Sõjaeelsel ajal olime masinaehituses kõrgelt arenenud riik. Isegi meie lennundus oli maailmatasemel,» rääkis Ojamaa. Praegu on see kompetents aga täielikult kadunud.

Kui suhtuda aurumasinasse tõsiselt, ei puuduta kütusekriis Eestit mitte kunagi, kinnitavad mõlemad mehed. Masina käitamiseks vajalikku puitu ja turvast leidub meie maal piisavalt. Isegi põlevkivi on siinmail kütteks tarvitatud.

Toomsalu sõnul hakkab aurutehnoloogia end ära tasuma siis, kui naftabarreli hind kerkib 120 dollarini. Seda hinda on nafta lähiminevikus ka ületanud.

Aurumasin «Gainsboro» kerge isesõitja, Colonial-tüüp 1
• Toodetud Inglismaal Marshall Sons & Co tehases 1936. a.
• Võimsus umbes 8 hobujõudu.
• Töörõhk 13 atmosfääri.
• Kaal umbes 6 tonni.
• Sõidab mööda maad.
• Eestis töötanud saekaatris, viljapeksumasina käitajana ning transporditöödel.

Tagasi üles