Helmi Sakkov: mõtlen jalakäijate Tartust

Hemi Sakkov.

FOTO: .

Arhitekti tähtsaim ülesanne on luua keskkond (linn, maja, ruum), milles on inimesel hea, meeldiv, tervislik, turvaline ja huvitav olla. Me enamasti hindame linnade headust jalakäijate seisukohalt. Ka turist hindab linna headust jalakäija tempos ja inimese silmade kõrguselt vaadatuna. Heaks peame linna, mis pakub küllaldaselt vaheldust või nagu arhitektid ütlevad, millel on väike mastaap.


Veel peab linn pakkuma kaitset kõva tuule eest, varjulisi kohti vihmavalingu eest varjumiseks, kaitset liigse päikesepaiste eest ja võimalusi end külma ilmaga kohvikus natuke soojendada. Väikeste majakestega täidetud vanalinnad on need, mis meile turismireisidest meelde jäävad ja mille järgi me otsustame, kas linn meeldib või ei.

Halvemaks läinud linn

Jalakäija õudusunenägu on hiiglaslik väljak, mille ääres on hiigelpikad igavad majad. Väljak, mis tuleb ohtlikult lõriseva transpordivoo kõrval ületada tapvas kuumuses, lõikavas tuules või 30-kraadises pakases lumehangedest läbi ronides.

Tartut peame heaks linnaks, siin on mõnus elada, kui sa just Riia tänava ääres ei ela. Enamiku toimetusi saab ära korraldada jalgsi. Tänu reljeefile ja Emajõele on linnas palju ilusaid vaateid. Muidugi on maamunal ka põnevamaid kohti, näiteks Manhattan, aga lapsi seal kasvatada ei tahaks.

Kas Tartu on viimastel aastatel paremaks läinud? Ma arvan, et vastupidi, on läinud halvemaks. Koos ülikooli suurte teaduskondade kolimisega Maarjamõisa on kesklinnas jäänud vähemaks noori rõõmsaid inimesi. Uued hooned, mis on kesklinna kerkinud, sobivad pigem korraks autoaknast silmamiseks, aitab sekundist, et nende vastu huvi kaotada. Jalakäijale on nad sootuks igavad. Maja, mis sobib Rotermanni kvartalisse, ei pruugi sobida Tartusse!

Halvemaks teevad linna ka peapostkontori kolimine Võru tänava lõppu, haigekassa ja pensioniameti pagendamine linna teise serva. Ja need lollid jutud bussijaama kolimisest Vaksali kõrvale! Suure hulga riigiasutuste asukoht oleks sobilik just Holmi kvartalis.

On ilmne, et linna juhid ei sõida bussiga, ei pea külastama pensioniametit, minema järele postipakile. Niisugused linnakodanike teenindamiseks mõeldud hooned lausa peavad asuma kesklinnas!

Aga meil on ju ruumi, kuhu ehitada. On võpsikud kunagise linna keskuse asemel ja tühjad, vähe kasutatavad jõekaldad.

Arendajate unistus

Vaadates Tiit Silla ja Martin McLeani visiooni Ülejõe pargialade taashoonestusest, on esimene mõte, et näen jalakäija õudusunenägu. Pargiala on vallutanud majad, mis teeksid au Moskva-suurusele linnale oma võimsa «raz­­mahhiga».  

Ilus Atlantise põhjapoolne fassaad on venitatud kilomeetripikkuseks, nii et sellestki saab jalakäija õudukas.

Narva maantee äärne üheksakorruseline lõppematu sein on aga isegi autoaknast vaadatuna igav. Jõeäärsel kitsal maaribal, mis veel jalakäijatele on jäetud, lõõtsub tuul nagu ikka kõrgete hoonete kõrval. Kuumal suvepäeval aga sulab asfalt jalakäija jalgade all – ühteainsatki puuderida ei ole päikese eest kaitsmas.

Teisest küljest – selline massiivne ehitusala kesklinnas on arendajate unistus. Huvi kesklinna korterite vastu on ju suur. Üht tüüpi kortereid ehitades saab ehitada odavalt. Ja kõik need avalikkusele mõeldud ärid, teenindusettevõtted, restoranid ja kohvikud – need saab tulevikus asendada ühe suure supermarketiga, täpselt nii, nagu siiani on kogu aeg tehtud.

Ah, tahaks tagasi armsasse inimnäolisse Tartusse!

Tegelikult on Tiit Silla kaval ka positiivne külg – see on pargi kaitse liiklusmüra eest. See jõeäärne park ei ole kunagi saanud pargi funktsioone täita, sest asub magistraaltee ääres. Pargil on olnud tänavaäärse allee roll – ema ei saa siin lapse kättki lahti lasta, sest asutakse ohutsoonis.

Tiit Silla planeeringus on ilus idee: praeguste ja kunagiste tänavatrasside pikendamine jõe suunas. Kui nendes kohtades suunata uute kvartalite elanike autod maa alla parklasse, tagades pargis ohutuse ja vaikuse, võiks sellest ideest ja pargist veel asjagi saada.

Hoonete mahtu tuleks muidugi vähendada, nii umbes kolm korda: pool kõrgusest ja pool jõe poole ulatuvate tiibade pikkusest. Ja muuta mahud väiksemaks ning vaheldusrikkamaks.

Uhke kaldapromenaad

Margit Mutso väga targast artiklist võtaksin ühe kohviku ja pistaks otsapidi vette Kaarsillast põhja pool.

Aga Raekoja platsilt Raatuse tänavale vaadates küll kõrghoonet näha ei taha. Selle tänavajupi Kaarsillast (Kivisillast) kuni Narva maanteeni ehitaks üles endisaegsete hoonete mahtudes ja see võiks olla esimene pääsuke vasakkalda parkide ehitistest.

Atlantis jätke rahule. Kuigi Voldemar Herkeli ilusast projektist on järel vaid osa, avanevad just selle restorani akendest parimad vaated Emajõele.

Tartul on eriline kesklinn, kus tänav ei olegi otse jõe kaldal. See annab suurepärase võimaluse uhke kaldapromenaadi ehitamiseks parki ja vee äärde. Promenaadi peavad kindlasti ääristama allee, skulptuurid, arhitektuursed väikevormid ja lilled. Promenaad võiks olla koht, mille pärast tullakse Tartut vaatama.
Vees oleks kena vaadata jahtide ja paatide ridasid.

Jõeäärsetes parkides asuvad jalakäijate ja rattateed tuleb kindlasti alles jätta, aga neid parke saab paremaks muuta just Narva maantee äärde ehitades. Kui alustaks aga kaldapromenaadi väljamõtlemisega?
PS. Samad probleemid on Tähe-Pargi-Päeva kvartali hoonestamisel – pargi päästmiseks peavad hooned asuma tänava ääres ja park turvaliselt nende taga, mitte vastupidi.


Samal teemal: Jüri Saar, «Tartu linn kavandab Ülejõe pargiala taashoonestust» (27.04), Tiit Sild, «Kus on Tartu potentsiaal?» (03.05), Kadri Leetmaa, «Planeerimise neljas mõõde» (05.05), Margit Mutso, «Millist linna me tahame?» (09.05), Ilona Merzin, «Küsimused ootavad: miks, millal, kuidas ja kas?» (10.05).

Vt kesklinna planeerimise kohta ka TPM 12.01, 17.01, 18.01, 25.01, 16.03, 21.03, 05.04 ja 18.04.

 

Tagasi üles