Tartu ülikooli majandusteaduskonna teadlased uurisid, kui paljud doktorikraadi omandanud inimesed leiavad oma kvalifikatsioonile vastava ameti ning kui paljud saavad teaduspõhist mõtteviisi rakendada era-, riiklikus või ka kõrgharidussektoris.
Tartu teadlased uurisid doktorikraadiga inimeste karjääriteed
6. veebruar 2018, 11:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uuringus «Eesti doktorite karjääritee ja seda mõjutavad tegurid» intervjueeriti ligi 70 inimest, kes on aastatel 2000, 2005 ja 2010 kaitsnud Eestis doktorikraadi. Lisaks loodi ülevaade kõigi nendel aastatel doktorikraadi kaitsnute (ligi 400 inimest) karjäärimustritest.
Uuringu üks autoreid, Tartu ülikooli majandusteaduskonna kvalitatiivuuringute teadur Eneli Kindsiko sõnas, et viimase kümnendi jooksul joonistub välja nn 20–50–30 muster ehk 20 protsenti doktorantidest suudab kaitsmiseni jõuda enne 30. eluaastat, 50 protsenti pälvib kraadi vanuses 30–39 aastat ning 30 protsenti teeb seda pärast 40. eluaastat.
Jõudsalt kasvab nende inimeste osakaal, kes astuvad doktorantuuri alles aastaid pärast eelneva õppeastme läbimist.
Kuna doktorikraad saadakse valdavalt 30. eluaastate keskel, mõnes teadusvaldkonnas ka 40. eluaasta piirimail, siis on need doktorid varasema mitteakadeemilise töö kogemuseta, tööturu mõistes hilissisenejad. «Nii võib olla tavaline, et nende asemel eelistatakse bakalaureusekraadi ja 15–20-aastase töökogemusega spetsialisti,» tõdes Kindsiko.
Eesti töökuulutuste portaalides võib enam kui 18 000 töökuulutuse hulgast vaid üks-kaks korda aastas leida doktorikraadi soodustava tingimusena. Erandiks on kõrgkoolid, mille kuulutuste seas on doktorikraadi nõue julgelt üle 60 protsendil.
«Ühiskonnas tuleks selgelt välja öelda, millised kompetentsid ja potentsiaali annab tööturul bakalaureuseharidus, millised magistriharidus ja mida suudab lisada doktoriharidus,» rääkis Kindsiko.
Vastukaaluks laialt levinud arvamusele, et doktorid on ainult ülikoolide jaoks, näitas uuringu karjäärianalüüs siiski märgatavalt laiemat võimaluste spektrit nii karjäärimustrites kui ka töökohtade poolest.
Kindsiko sõnul jääb siiski õhku küsimus, kuivõrd on doktorikraadiga inimeste karjääriteed mõjutanud nende enda eelistused. Nii näiteks toob akadeemilisel suunal uurimistoetuse taotlejatele sageli edu niinimetatud rajasõltuvus ehk ühel kitsal teemal konkurentsieelise loomine. Selline spetsialiseerumine võimaldab tagada teadusartiklite rohkuse ja seega täita tavapärase nõude uurimisraha taotlemisel. Ent nagu tippteadlased akadeemilises sfääris ka ise tunnistavad, kipuvad uurimistoetused koonduma väheste kätte ja isegi kui need vähesed tahaksid proovida uusi ideid ja uurimisteemasid, on nendele rahastuse saamine seotud liiga suure riskiga. Nii tulebki pahatihti olude sunnil jätkata harjumuspäraste suundadega.
Ilmnes ka, et pärast järeldoktorantuuri on teadlastel pigem raske end kodumaal teostada. Nii võib järeldoktor olla kohaliku akadeemilise üksuse jaoks ülekvalifitseeritud ega sobitu oma ideedega uurimisrühma tegemistesse.
Kõige enam jääb akadeemilisse sfääri loodusteaduste valdkonna doktoreid (75 protsenti), kõige vähem arsti- ja terviseteadustest. Kui loodusteadustes on probleemiks see, et väga väike osa selle valdkonna doktoritest suundub mitteakadeemilisse sfääri tööle, siis mitmed teised valdkonnad näitavad selgelt just mitteakadeemilise karjääri esile kerkimist ja see seab vastupidiselt löögi alla ülikoolid, kes seisavad silmitsi järelkasvu nappusega.
Uuringu autorid on Tartu ülikooli majandusteaduskonna juhtimise professor Maaja Vadi ja kvalitatiivuuringute teadur Eneli Kindsiko. Uuringu tellis Eesti teadusagentuur ja rahastas Euroopa regionaalarengu fond.