Kirglik ajakirjandustöö tõi Vahur Kalmrele riikliku teenetemärgi

Vahur Kalmre täna lõuna paiku Tartu kaubamaja juures rattaparklas.

FOTO: Sille Annuk

Pühapäeval oli Vahur Kalmrel sünnipäev. Ta sai 62-aastaseks. Rattaajakirja Ma Olen Jalgrattur toimetajale ja väljaandjale, kes aga enne seda juhtis pikki aastaid, 2001–2015, Tartu Postimehe toimetust, on täna küllap veel tähtsam päev, sest presidendi kantseleist tuli teade, et Kersti Kaljulaid on pidanud vajalikuks annetada talle Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Presidendi kantselei läkitatud teates on nimetatud nii Vahur Kalmrele kui ka ülejäänud 165 inimesele teenetemärgi annetamise põhjuseks sihikindlust oma tegevuses ja lojaalsuses põhimõtetele, millele toetub meie kaasaegne Eesti – avatusele ja demokraatiale, teadmistele ja ettevõtlikkusele, hoolimisele ja märkamisele. Õige küll, kehtib täiesti Vahur Kalmre kohta.

Aga peale selle väärib ta nõnda kõrget riiklikku tunnustust ka oma kirglikult, täiest hingest tehtud töö eest Tartu ja kogu Eesti ajakirjanduses. Mõnedki tema kolleegid on tähele pannud, et see hing on suur ja kirg igapäevases tegevuses silmaga näha ja kõrvaga kuulda.

Vahur Kalmre ütles presidendi otsuse kohta, et see oli üllatus, sest ta oli arvanud, et tema tunnustamiste aeg on möödas. Samas märkis ta, et täna polnud see esimene ega viimane kord, kui ajakirjanikke märgatakse teenetemärkide jagamisel ja teiste austamisviiside puhul. «Ajakirjanikud teevad ju päevast päeva üsna pingelist tööd,» lisas ta. «Ma kujutan ette, et tunnustamine paneb ajakirjanikke veel paremini ja pingsamalt tööle.»

Sünnilt ja hingelt tartlane

Sünni ja hinge poolest tartlane Vahur Kalmre on tulnud ilmale 4. veebruaril 1956 sünnitusmajas Toomel, lõpetanud 1974 Tartu 1. keskkooli ja 1983 Tartu riikliku ülikooli ajakirjandusosakonna. Ta alustas ajakirjanikuteed aastal 1980 ajalehe Edasi toimetuses ning oli 1992–1998 Postimehe peatoimetaja ja 1998–2001 Eesti Meedia meediadirektor.

Tartu linna ja kogu Tartumaa elu ainukese laiahaardeliselt kajastava väljaande Tartu Postimees toimetust juhatas ta aastail 2001–2015 ja oli vahepeal ühtlasi Postimehe kujundustoimetaja ametis. Oma erialateadmisi on ta jaganud Tartu kõrgema kunstikooli ja Tartu ülikooli üliõpilastele.

Vahur Kalmre tegevus oli tulemuslik ka iseseisvuse taastamise aegu, kui ajakirjanike poliitikas osalemine oli tavapärane. Ta oli Rahvarinde Tartu kesktoimkonna ja eestseisuse ning Eestimaa Rahvarinde volikogu liige. Aastatel 1987–1989 kuulus ta Tartu rahvasaadikute nõukogusse, aastal 1989 valiti ta Tartu linnavolikogusse.

Vahur Kalmre on oma oskusi ja võimeid rakendanud ka Tartu spordi nelikürituse korralduskomitees ning klubi Tartu Maraton nõukogus. Tema isiklikest sportlikest saavutustest on suurim Eesti meistriks tulek korvpallis aastal 1975.

Raamatud ja rattaajakiri

Ta on avaldanud publitsistikaraamatu «Lihtsad jutud» (2003) ning on mitme ühistöös valminud spordiraamatu üks autoreid. «Tartu rätsepmeister Eduard Uusen» (2010) valmis koostöös abikaasa Eda Kalmrega.

Vahur Kalmre kui raamatute autori suured hiilgavad soolod, tehtud samuti kogu hingest, on «Kolm Kirsipuud» (2012) ja «Tartu Rock! Tartu Rock! Ühe korvpallimeeskonna lugu» (2016). Mõlemad tõid talle Georg Hackenschmidti auhinna, mida antakse Eesti parimate spordiraamatute autoritele, ja see on rekord, sest keegi teine ei ole saanud seda tunnustust kaks korda.

Praegu on Vahur Kalmre rattaajakirja Ma Olen Jalgrattur toimetaja ja väljaandja. Novembris ilmus kümnes number. Ka järgmine Ma Olen Jalgrattur, mis ilmub 2. märtsil, toob lugejate ette huvitavat ja mitmekesist lugemist. «Et Eestis ei saa teha ajakirja ainult profiratturitele või ainult harrastusratturitele või ainult linnas sõitjatele, on ajakiri üritanud neid asju kõiki koos kajastada,» ütles Vahur Kalmre.

Nii näiteks räägib üheteistkümnendas numbris üsna avameelselt oma elust ja rattasõidust Eesti üks praegune edukaim profirattur Mihkel Räim. Aga sealsamas räägib turundusfirma Taevas Ogilvy tegevjuht Rein Iida, kuidas ta käis sõitmas maailma kõige raskemat harrastajatele mõeldud velotuuri Alpides – seitse päeva, iga päev kolm mäge.

Trekisõidu amatööridele on mõeldud lugu sellest, miks Eesti trekiratturid ei saa oma ala harrastada kodumaal, vaid peavad käima Panevėžyses või Helsingis. Ja muu hulgas räägib oma loo Eesti jalgrattamuuseumi üks väga vana sõiduriist – Draisi jooksuratas aastast 1817.

Vahur Kalmre oma korvpalliraamatuga, mis valmis aastal 2016.

FOTO: Margus Ansu

Tagasi üles