Suvi toob teatri taas lageda taeva alla

Iidsed müürid Toomel mängivad ka tänavu kaasa mullu esietendunud «Põrgupõhja uues vanapaganas» (pildil nimiosas Uku Uusberg), aga samuti tänavustes Emajõe Suveteatri uutes lavastustes «Toomkiriku müürivaim Volk ja keelatud vili» ning «Dracula». Foto: Andres Ehrenpreis

Nagu eelmistel Eesti suvedel, ei taha ka tänavu paljud näitlejad ja muud teatritegelased laiselda, vaid teenivad suvelavastuste etendamisega lisaelatist. Ja publik vaatab enamasti suure huviga.

Tartus annavad etendusi Vanemuine, Emajõe Suveteater ja Hansahoovi teater. Emajõelinnast mitte kaugel etendavad uut lavastust Roman Baskini teater Kell Kümme, aga ka Vilde teater ja Kalevipoja Koda.

Vanemuine on varemgi suveõhtutel Setumaal teatripisikut levitanud. Nüüd on Värskas, vähem kui poolteise tunni kaugusel, kavas välja tuua muistseks muinasrokiks liigitatud lavastus «Peko».

Tegelikult ei ole kaugel ka Rakvere, kus «Noor Eesti» lavastusse valab oma loomingulist higi ja verd vanemuislane Hannes Kaljujärv. Ja Meleski, kus Ugala mängib klaasivabrikus asjakohast näidendit. Kuid siinkohal tulevad vaatluse alla Tartule lähemad ja tartlastega rohkem seotud suvelavastused.

Suvehooaeg algas

Vanemuine ja Emajõe Suveteater on juba eesriide avanud.Nimelt kuulub eelmisel nädalal Vanemuise suures majas esietendunud «ABBA» suvehooaja mängukavasse. Ja Emajõe Suveteatri mullusuvine «Lolla» tuleb Tartu laulupeomuuseumi pargis taas vaatajate ette täna ning ka homme ja 20. mail. See on noorte näitlejate mäng Lydia Koidula lapsepõlve teemadel.

Laulupeomuuseumi parki Jaama tänavas tuleb minna ka neil, kes soovivad näha klassikalist farssi. Lavastaja Ago-Endrik Kerge toob seal Vanemuise trupiga välja Molière’i «Ebahaige», peaosas Aivar Tommingas. Kerge on varemgi lavastanud Molière’i – «Amphitryoni» (1991) ning «Scapini kelmuste» ainelise ooperi «Kelmuste kool» (1984), mõlemad Vanemuises.

«Ebahaige» on lavastaja hinnangul Molière’i üks lustlikumaid komöödiaid, mis küll ei kujune nüüd Jaama tänava pargis nelja-viie-kuuetunniseks, nagu oli Molière’i eluajal kombeks (sealhulgas olid vaheajad koos seltskondliku suhtlemise ja omaette balletistseenidega). Nüüdne lavastus on siiski vaid umbes kahetunnine (sealhulgas on tantsunumbrid).

Molière’i näidendeid mängivad sel suvel ka Tallinna Linnateater («Scapini kelmused») ja Theatrum («Misantroop»).

«Ju siis on saabunud Molière’i aeg,» kommenteeris Kerge. «Teisest küljest on see täielik juhus. Kui pakkusin Vanemuisele, et olen pikemat aega mõelnud lavastada «Ebahaiget», ja kui minult küsiti, kas see võib olla suvelavastus, siis mõtlesin, et miks ka mitte.»

Alatskivil ja mujal

Roman Baskin nimetas oma lavastust «Ring», mille vaatamiseks tuleb sõita Alatskivi lossi juurde, koomiliseks abieludraamaks. Selle on kirjutanud William Somerset Maugham ja tõlkinud just selleks lavastuseks Liisi Erepuu. Mängivad Kersti Kreismann, Laura Peterson, Tõnu Aav, Peeter Jakobi jt.

SA Kalevipoja Koda ja MTÜ Parim Valik toovad Jõgevamaal Saare vallas Kääpa külas vaatajate ette «Viru tango». Kalevipoja Koja juhataja Hannes Soosaare teatel on see komöödia kahest eesti mehest, kes otsustavad soomlaseks hakata.

Näidendi autor Veera Marjamaa on Soomest nagu ka lavastaja Kankku Kinkkunen. Mängivad tallinlastest näitlejad Mart Toome, Anti Reinthal jpt. «Kutsume mõlema riigi presidendi vaatama,» ütles Soosaar.

Vilde teatri ja Tabivere harrastusnäitlejatega lavastab Raivo Adlas Tabiveres näidendi, mille keskmes on Äksi kirikuõpetaja ja kirjamees, ajakirjanik ja kirjastaja Otto Wilhelm Masing.

Suvel 2006 tegevust alustanud Hansahoovi teater on eesotsas ettevõtjast teatrijuhi Jaak Kurega tänavusuvise mängukava täitnud mitmekümne etenduse ja kontserdiga.

Praegu käivad Eero Spriidi käe all proovid Ardi Liivese komöödiaga «Mees kirjus ülikonnas», kus mängivad Eva Püssa, Tõnu Kilgas, Karin Tammaru ja Indrek Taalmaa. Aapo Ilvese «Pulmatralli» lavastab Kalju Komissarov, mängivad Marika Barabanštšikova, Inga Allik, Liina Tennosaar, Egon Nuter ja Margus Jaanovits.

Miks on Hansahoovi teater valinud teha algusest peale niisuguseid lavastusi, mille eesmärk on vaatajad naerma ajada? «Ma olen teinud elus kõike seda, mis mulle endale meeldib,» ütles teatrijuht Kurg. «Ja meelelahutus on mulle olnud alati südamelähedane.»

Ain Mäeotsale on südamelähedane setude kultuur. 2005 lavastas ta Obinitsas Kauksi Ülle «Taarka», mille ainetel valmis film. Nüüd toob ta Värska laululava taga looduslikus amfiteatris vaatajate ette Kauksi Ülle ja Olavi Ruitlase näidendi «Peko» alusel samanimelise muusikarohke lavastuse.

«Me käsitleme setude müütilise Peko looga kangelase fenomeni – kui palju on selles jumalikku ja kui palju on inimlikku, kui palju mängib rolli juhus ja kui palju inimene ise. Meie loos on Peko selgelt, otsast lõpuni inimene,» ütles Mäeots. «Lavastuses saab ka nalja, aga pulli me ei tee.»

Nimiosas on taas Vanemuisega liitunud näitleja Andres Mähar. Peko isa mängib Arvo Kukumägi, ema Merle Jääger.

Põrgu ja taevas

Suvehooaja äsja, sedapuhku viieteistkümnendat korda avanud Emajõelinna Suveteater viib publiku ka tänavu Tartu toomkiriku müüride vahele. Lisaks mullusuvise «Põrgupõhja uue vanapagana» etendustele näeb seal kaht uut lavastust.

Leino Rei autorilavastus «Toomkiriku müürivaim Volk ja keelatud vili» on eeskätt lastele. Peeter Volkonski ja tema noored kolleegid jutustavad ja mängivad lugusid toomkiriku külglöövis Aadamast ja Eevast, Sinihabemest, Rapuntslist ja teistest, kes on võtnud seda, mis neile ei kuulu, või teinud seda, mis on keelatud.

Volkonski osaleb ka Toomel iidsete müüride vahel «Dra­­culas», mille teksti on praegu kirjutamas Mart Kivastik.

«Ülikooli üks praegustest professoritest on rumeenia taustaga. Lugu on muredest ja rõõmudest, mis ootavad Tartus aastal 2011 ees vana väsinud Draculat,» ütles Andres Dvin­­janinov. «Toomkiriku varemetes saavad kokku taevas ja põrgu nii «Keelatud viljas» ja «Draculas» kui ka «Põrgupõhja uues vanapaganas».»

Niisiis on Peeter Volkonski üks nüüdsama alanud suvelavastuste hooaja olulisemaid nimesid. Suvehooaega kirjeldavad ka märksõnad nali, muusika ja põnevad lood.
------------------------------------------------------------------------

Setude Peko
Peko on setude Kalevipoeg. Kalevite kange poja raius raamatusse Friedrich Reinhold Kreutzwald koostöös Friedrich Robert Faehlmanniga. Setude muistse kuninga mõõtu vägilane Peko ehk Pekolanõ sai sõnalise kuju lauluema Anne Vabarnalt, kellele andis idee ja kondikava rahvaluulekoguja Paulopriit Voolaine.
Esimest korda aastal 1995 tervikuna ilmunud setu rahvuseepose «Peko» (välja antud Soomes Kuopios) eessõnas kirjutab Paul Hagu, et setu mütoloogias on väga vanasse, kristluse-eelsesse usundisse kuuluv Peko viljakusjumal. Teda koguneti ühiselt austama aastas kahel korral.
Pekot kui jumalat esindas inimesekujuline puust või vahast kuju, mis liikus perede ringis igal aastal uude kohta. Kujule uue peremehe valimine käis sügisesel praasnikul ainult meeste seltskonnas.

Masing ja tema õ
Jumalasulane ja kirjamees Otto Wilhelm Masing elas ja töötas Vooremaal Äksis aastatel 1815–1832. Seal pani ta käima eestikeelse ajalehe Marahwa Näddala-Leht, mis ilmus küll vaid neli aastakäiku.
Masing tegi eesti keeles kirjutades tähelepaneku, et kõiki sõnu ei saa seni tarvitatud tähtedega õigesti kirja panna, ja võttis muu hulgas tarvitusele õ-tähe. Et Masing sai sellega hakkama oma eelmises elukohas Lääne-Virumaal, tähistab seda asjakohaselt kujundatud Viru-Nigula valla vapp.
Kuigi Masing oli viljakas kirjastaja ja edukas kirikutöös, ei saatnud tema tegusid majanduslik edu. Kirjandusteadlase Leo Anvelti andmetel ostis võlgade katteks välja kuulutatud oksjonil tema trükised keegi Tartu raamatukaupmees vanapaberi hinnaga.

Volk teeb Draculat
Peeter Volkonski on mitme isanda teener. Ta kirjutab raamatuid ning loob ja esitab muusikat. Tema kõige tähtsam isand on siiski teater.
Ilma Volkonskita ehk Volgita ei saa hakkama septembri algul peetav festival Draama, mille põhiprogrammi on arvatud Tartust ainsana Urmas Vadi autorilavastus «Peeter Volkonski viimane suudlus» (Tartu Uus Teater). Emajõe Suveteater tarvitab eeloleval suvel Volki kogunisti kahes lavastuses.
Volki saadavad tema elus mitmed legendid. Müütide, vanade lugude ja legendidega on seotud ka tema osatäitmised lavastustes «Toomkiriku müürivaim Volk ja keelatud vili» ning «Dracula». Viimases toovad Mart Kivastik ja Andres Dvinjaninov Dracula tänapäevasesse Volkonski kodulinna, kus verd ei ime ainult vampiirid.

Hansahoovi teater
Hansahoovi teater sai alguse Aleksandri tänava lõpus Tartus aastal 2006, kui Hansahoovi peremehe Jaak Kure algatusel tõi lavastaja Ain Mäeots vaatajate ette Jan Rahmani rahvatüki «Sõit».
Rahvalikult lopsakat nalja, mida on eriti hea vaadata kesvamärjukest rüübates, on pakkunud Hansahoovi teater ka järgmistel suvedel.
Vaatajate rohkus on innustanud Jaak Kurge laiendama teatritegu suvest talve ja õuest sealsamas naabruses asuvasse Õlle Tarre. Seekordne suvi toob vaatajad ja näitlejad taas õue, mis on aga saanud mitme kuu jooksul uue kujunduse.
Äsja ilmunud ajakirja Teater. Muusika. Kino mainumbris käsitleb Veiko Märka maaelu Eesti teatris. Tema hinnangul on Hansahoovi teater andnud maarahva ajatu mentaliteedi kujutamisel rõõmsaid tulemusi.

Molière’i surm
Tänavune suvi toob vaatajate ette vähemalt kolm näidendit, mille on kirjutanud prantsuse komöödiakirjanik Jean-Baptiste Poquelin alias Molière (1622–1673).
Kui Molière lavastas jaanuaris 1673 oma «Ebahaiget», oli ta raskesti haige. Esietendus oli 10. veebruaril Palais-Royali teatris Pariisis. Ott Ojamaa kirjutab Molière’i näidendikogumiku (1974) sissejuhatuses, et neljanda etenduse ajal hakkas Molière kramplikult köhima. Pärast etendust kanti ta oma korterisse, kus ta suri paari tunni pärast.
Vanemuislased mängivad «Ebahaiget» teatriajaloolises pargis. Selles asus Vanemuise Seltsi maja, kus 125 aastat tagasi mängiti esimest korda eesti keeles Molière’i loomingut – näidendit «Ihnus».