Maaülikooli teadlased tutvustasid esimest katseklaasi-lehmabeebit
Video

  • Lugu vasikast, kellest saab kindla peale väga hea piimaandja, ja kes vajab nime.

Rahinge lauta sündis 27. jaanuari ennelõunal mustavalgekirju lehmvasikas, kes kaalus 50 kilo. Loom on ilus ja terve ning hea isuga ning tema üle rõõmustavad nii Tartu Agro loomakasvatajad kui ka Eesti Maaülikooli teadlased. See on nende esimene lehmvasikas, kes on saadud elusloomalt võetud munaraku kehavälise viljastamise, kasvatamise ja embrüosiirdamise teel.

Jutt ei käi aga mitte järjekordsest kloonvasikast, vaid kehavälise viljastamise teel saadud tavalisest vasikast, kelle geene ei ole kuidagiviisi muudetud.

Maaülikooli veterinaarteadlaste eesmärk on sel viisil juurde saada veelgi enam väga hea piimanniga loomi.

Miks ei võiks üks väga hea piimaanniga lehm ise tiine olla ja ise poegida?

Praegu kannavad katseklaasivasikat Rahinge farmis veel üheksa lehma ning lähiajal plaanitakse katseid alustada ka lihaveistega.

Maaülikooli tõuaretuse ja biotehnoloogia õppetooli nooremteadur Elina Mark selgitas, et lehm poegib aastas vaid korra. Kehaväliselt viljastatud embrüode kasuemadesse siirdamistega on võimalik ühelt väga healt lehmalt saada väga heade tõuomadustega järglasi palju rohkem kui kord aastas.

Eesti Maaülikooli tõuaretuse ja biotehnoloogia õppetooli nooremteadur Elina Mark vasikaga.

FOTO: MARGUS ANSU/PM/SCANPIX BALTICS

Nii valibki farmi juht kõigepealt välja parimate geneetiliste omadustega doonorlehmad, kellelt võetakse munarakke. Need viljastatakse laboris ja neist kasvatakse katseklaasis elujõulised embrüod, mida siiratakse retsipientloomadele või siis külmutatakse.

See on OPU- tehnoloogia ehk ovum pick up, tähendades inglise keelest otsetõlkes munarakkude üleskorjamist või siis keerukas teaduskeeles transvaginaalset folliikulipunktsiooni ultraheliaparaadi kontrolli all.

Esimene katseklaasi-lehmvasikas

Vasikas, kellest jutt, on aga esimene niisuguse tehnoloogiaga saadud lehmvasikas Eestis, kuna samal viisil saadud pullvasikaid on olnud juba kaks – esimene sündis mullu augustis ja teine tänavu jaanuari algul.

Hea geneetikaga looma saamiseks on tarvis ka head isaslooma ning Elina Margi sõnul ostavad nad selleks Eesti Tõuloomade Kasvatuse Ühistult tõupullide külmutatud spermat.

Kui algul tabas teadlasi nende katseklaasitöös niiöelda pullvasikate-needus, siis nüüd töötatakse juba suguselekteeritud spermaga, mille puhul võib olla kindel, et järglane on lehmvasikas ehk kindlasti piimaandja. Tänapäeval loetakse hea piimaanniga lehmaks seda, kes annab aastas enam kui 10 000 kilogrammi toodangut.

Nimekonkurss

Tartu Agro Rahinge farmijuht Mall Rodim iseloomustas oma lauda katseklaasivasikat kui väga hea iseloomuga looma, kes erikohtlemist ei vaja ja teistest omasugustest ei erine, vaid ta sünnikaal oli pisut suurem. Küll aga võiks see vasikas lisaks numbrile saada endale nime, mida tal seni ei ole.

Ettevõtmise edu kuulub kindlasti veel maaülikooli loomaarstidele Jevgeni Kurõkinile, Ants Kavakule ja Andres Reilentile, kelleta poleks munarakkude saamine ja embrüote tootmine võimalik. Samuti Tartu Agro juhile Aavo Möldrile, kes võttis koostööprojekti avasüli vastu.

Praegu kannavad katseklaasivasikat Rahinge farmis veel üheksa lehma ning lähiajal plaanitakse katseid alustada ka lihaveistega.

Teadlaste soov on olla erasektorile heaks partneriks, aidates suurendada loomade piima- ja lihatoodangut, vähendada karjas põlvkondadevahelist intervalli ning saada järglasi neiltki loomadelt, kes seemendamisega tiineks ei jää.

Koostööd teevad Tartu Agro, Eesti Maaülikooli ja Tervisetehnoloogiate Arenduskeskus. Ettevõtmist rahastab PRIA. 

Tagasi üles