Kivistiku talu mahekanad jäävad nõudlusele alla

Luunja lähedal Kivistiku talus siblib ringi pea 80 mahedat kana, kes lasevad värskel heinal hea maitsta. Foto: Kristjan Teedema

Kivistiku talu peremees Elmar Raagmets on lihtne maamees, kes ei põlga ühtki tööd ega aja taga peent elu. Aga söögiga on ta pirtsakas – tahab ainult puhast kraami ning soovitab seda ka teistele.

«Olen elu aeg ekskavaatori peal olnud ja igasugustest ainetest läbi imbunud, sellepärast tahangi ainult puhast toitu,» põhjendas Elmar Raagmets. «Julgustan alati inimesi, et toodame ikka ise mahedat toitu.»

Luunja lähedal Kakumetsa külas elav Elmar Raagmets on kanu pidanud paarkümmend aastat. Praegu siblib tal õues 72 mahedat ehk keemiavaba söögi peal elavat kana ja kuus kukke. Tibud tulevad talu oma inkubaatorist. Päevas korjavad peremees ja perenaine pesadest vähemalt 40 muna.

Maaelu vajab lihtsustust

Aastatega on talul tekkinud oma kunded, mahemuna eest küsib peremees enam-vähem poemuna hinda. «Minekut oleks rohkem, aga üle oma varju ei hüppa, kanu on vähe,» rääkis ta. «Nüüd on tekkinud ka mahepoed, munad kätte küll ei jää.»

Ja jälle jõudis peremees jutuga välja sinna, et tuleb rohkem puhast toidukraami kasvatada. «Peab mõtlema, mida me sööme,» rääkis ta. «Kirjutasin valla lehes, et õpetan kasvatama keemiavaba toitu. Ainult üks inimene tuli kohale, kõik teised on keemiaga rahul!»

Elmar Raagmets teab hästi sedagi, et palja tahtmisega ei kasvata midagi. «Paljud linlased on maale elamise ostnud ja tahaksid kanu pidada, aga neil pole heksleid ega väikseid veskeid,» ütles ta. «Riik peaks seda rahaliselt toetama, et inimesed saaksid osta vajaliku tehnika. Ka asjaajamine võiks olla lihtsam, sest väiketalunikul tuleb väikse toetuse saamiseks palju pabereid täita.»

Kes otsib, see leiab

Elmar Raagmets otsis tükk aega, kust saada maheda kanakarja suurendamiseks toetust. Lõpuks jõudis ta endise põllumajandusministri Jaanus Ma­­r­­randi soovitusel Tartumaa Arendusseltsi ja selgus, et sealtkaudu on võimalik saada euroliidu Leaderi toetust.

Kivistiku talu saab oma maheda kanakarja suurendamiseks 962 eurot ja 40 senti ehk ligi 15 000 krooni toetust. Selle eest ostab peremees kanade pidamiseks uue võimsama kogujaga traktori-muruniiduki. Viimast on hädasti vaja, sest heina tuleb kanadele palju ette vedada.

Aga toetuse rõõmu kõrval on ka väike mure. «Vaat see on veel teadmata, kuidas nüüd mune müüa,» ütles Elmar Raagmets. «Olen füüsilisest isikust ettevõtja. Seni käisin korra aastas maksuametis ja asi korras. Nüüd tuleb munade müümine järele uurida, sest kui midagi valesti teen, küsitakse toetus tagasi.»

Maamuna kahvatub poemuna ees

Kivistiku talu peremees Elmar Raagmets poemune ei söö, teda häirib, et osa poemunade kollane on oranž. Ta kirjutas sellepärast ka Tartumaa veterinaarkeskusse ja sai vastuseks, et munakollase värvi intensiivsus sõltub söödasse lisatud lubatud värvaine kogusest.

Mis värvaine see on ja kas poemunade sööjad peaksid ettevaatlikud olema?

Muretsemiseks pole põhjust, selgitas maaülikooli professor, toidutoksikoloog Tõnu Püssa. «Söödalisandina on meil lubatud kasutada ja kasutataksegi looduslikke kollaseid värvaineid karotenoide, näiteks luteiini ja zeaksantiini,» selgitas ta.

Need ka maakanade munad kollaseks muutvad ained pärinevad näiteks värskest rohust (karotenoidide nimi tuleb porgandi ladinakeelsest nimest Daucus carota). «Karo­­tenoidid on inimesele täiesti ohutud,» kinnitas Tõnu Püssa. «Kui neid liiga palju süüa, võib nahk minna kollakaks, aga see on ka kõik.» Veelgi enam: need ained on sööjale kasulikud, sest neil on tugev antioksüdantne toime.

Asovärve, näiteks tartra­­siini (E 102) ja päikeseloojangukollast (E 110) ei tohi Euroopa Liidus ja Eestis kanade sööta panna. «Neid aineid oleks ka mõttetu kanadele sööta, sest suur osa läbib kana organismi nii-öelda otse,» ütles Tõnu Püssa. «Väike osa küll imendub, kuid muundub seal mitmeks värvituks aineks, nii et munadesse see peaaegu ei jõua.» (TPM)