Edgar Valteri kadunud võimalus ehk Kuidas teha rahu mineviku ja tulevikuga
31. jaanuar 2018, 07:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/01/30/7528921t1h24bc.jpg)
Kunstniku Edgar Valteri kasutütrel Külli Leppikul jäi kodus näppu foto, mis meenutas talle häid aegu Võrumaal Pöörismäe talus. Tol fotol ajab Edgar Valter juttu oma koera Uruga, taustaks suuremõõtmeline teos «Anna mulle veel üks võimalus», keskel hiiglaslik konn, punnsilmad peast välja kargamas. 1990. aastatel töötas Edgar Valter suure innuga oma maalisarja «Performance» kallal, kohvitass, piip ja sigaretid käeulatuses.
Kunstnik maalis Pöörismäe talus, korraldas seal väljanäitusigi, tassides vastloodud performance´id õuele ja seades need toolide najale püsti. Osa pilte olid sedavõrd suured – niisuguseid polnud Edgar Valter veel kunagi loonud –, et vajasidl kontrollimiseks distantsi, aga ait-ateljees niisugust ruumi polnud.
Külli Leppik silmitses näppu jäänud fotot tähelepanelikult ja meenutas päeva, mil ta selle tegi ning mil Pöörismäe publikuks oli kolm kahejalgset ja kuus neljajalgset.
Kahejalgsed olid Edgar Valter ise, abikaasa Merle ja kasutütar Külli ning siis veel talu kassid ja koerad, kellest pääses pildile Uru.
Külli Leppik, kel endal on kunstiinstituudi graafikudiplom taskus, meenutas, et eks igaüks avaldas neil näitustel oma mõtteid, ja Etsi pildid olid parajalt riuklikud küll.
Kui «Performance´i» sari veel pooleli oli, arutasid pöörismäelased, kas mitte kujundada kõrvalhoone lakapealne galeriiks, kus maale eksponeerida. Aga see mõte maeti maha, kuna näitusekülastajad lõhkunuks Pöörismäe idülli ja rahu.
Erand tehti ükskord ajakirjanik Eve Viilupile, kes tuli 1995. aastal Eesti Televisiooni võtterühmaga filmima «Pöörismäe peremeest» ning nii pääses üks õuenäitusi ka filmilindile.
Külli Leppik ütles, et Edgar Valteri unistus oli, et kord juhtub neid pilte nägema mõni vastne mõisaomanik ning et suured maalid sobiksid hästi suuri saale ehtima, aga mõisaomanikuga Edgar Valteri teed paraku ei ristunud.
Siiski jõudis mitmete heade inimeste ärgitusel osa teostest Albu mõisa näitusele, seejärel tiirutasid need Võru- ja Põlvamaal ning Tartus. Neid oli vaid tosinkond maali, ülejäänud jäid üldsusel tollal nägemata. 2000. aasta veebruaris peatus rändnäitus rahvusraamatukogus. Sinna kirjutas Valter oma teoste vaatajaile sellised read.
«Tõuke nende piltide maalimiseks andsid omal ajal nähtud performance´id. /…/ Otsustasin ka ise performance´iga katsetada. Aga maalides. See oleks siis nagu hetkes peatatud etendus. Aga kas ongi tegu vaid etendusega? Eemalt vaadates tunduvad absurdsena paljud tegemised, mis tegija meelest olulised ja mõttekad. Ja mine tea – võib-olla mõnikord ka vastupidi. /…/»
Kunstialbum ja muinasjutt
Nüüd hiljuti, napilt pool aastat tagasi ilmus raamatulettidele Evelin Kivimaa tekstiga raamat «Muusa ja tema kunstnik», kaanepildiks Edgar Valteri samanimeline maal.
/nginx/o/2018/01/30/7528949t1ha27b.jpg)
Vaid selles raamatus on läinud täide Edgar Valteri soov hoida oma «Performance´i»-teoseid tervikuna koos. Raamat on ühtlasi kunstialbum, mille kaante vahelt leiab ka sarja kõigi, 74 teose reprod.
Evelin Kivimaa lugu seal jutustab aga Kunstnikust, kes on ennast tühjaks loonud ja kõigest tüdinud. Lõuend selle kunstniku ees on tühi ja kivi, millel ta istub, lohkus. Aga siis ilmub pildile nipsaka ütlemisega jalustrabav Muusa, kes kutsub Kunstniku teekonnale. Muusa viib ta kokku oma sündimata lapsega, kes tahab teada, miks Kunstnik tema emmele kunagi armastusest ei rääkinud, kuigi ta teda nii väga armastas.
Igaüks, kes vähegi soovib, võiks leida sest loost võtme, kuidas ise elada õnnelikult ning kuidas teha rahu mineviku, oleviku ja tulevikuga.
Evelin Kivimaa ei ole Edgar Valteriga kunagi kohtunud, on vaid ta uperpallitavaid pilte lõpmatuseni silmitsenud, kuni nende tegelastest niisuguse loo kätte saanud.
Kui kunstnik on eluaegne lasteraamatute illustraator, siis kunstimaailmal on teatud tõrge ta ülejäänud loomingut eraldiseisvana aktsepteerida ja tõsiselt võtta.
Seda lugedes ei näi võimatu, nagu võinuks raamatu tekst ollagi Edgar Valteri enda lugu ehk tema enda mõistukõne kellelegi, kes soovib saada õnnelikuks ja jõuda lõpuks päriselt koju.
Evelin Kivimaale see hüpotees meeldib, aga ta märgib ka kohe, et Valteri maalides on peidus palju teisigi lugusid, nii et mõni teine kirjanik võinuks leida neist hoopis muu raja.
Kunstis oli Edgar Valter teatavasti iseõppija. Kunstiteadlane ja Viljandis asuva Kondase keskuse juhataja Mari Vallikivi ütleb, et tema ei rõhutaks Edgar Valteri kui iseõppija positsiooni.
«Edgar Valter oli sündinud kunstnik,» sõnab ta. «Aga kui kunstnik on eluaegne lasteraamatute illustraator, siis kunstimaailmal on teatud tõrge ta ülejäänud loomingut eraldiseisvana aktsepteerida ja tõsiselt võtta. Muuseumitöötajana on mul kahju, et Edgar Valteri maalilooming on kogudes väga tagasihoidlikult esindatud ning teadupärast erakogudesse laialipillutatuna on avalikkusel neist keeruline osa saada.»
Ka teab Mari Vallikivi, et Edgar Valter ise hindas «Performance’i» sarja kõrgelt. «Ju tundis ta, et oli maalis edasi liikunud ja jõudnud mingi soovitud tulemuseni. Tuleb aga tunnistada, et neis maalides on kõike liiga palju, need on justkui folkloori, mütoloogia, multifilmide, unenägude ja lasteraamatu maailma segu. Tegemist on Edgar Valteri omamütoloogiaga, mis võib tunduda hirmutavgi. Kuigi tema tööd ei olnud kaasaegse kunsti ja ka kaasaja endaga dialoogis, siis kannavad need paradoksaalsel moel mässavat vaimu, olles kõige vastu, mis parasjagu «moes»,» kirjeldas ta.
Vaimsuse ihalus või raha
/nginx/o/2018/01/30/7528937t1hc8b0.jpg)
Edgar Valteri maalisarja originaale näeb ka Tartu E-kunstisalongis. Osa neist on raamatu esitlusega samal ajal peetud oksjoneil uue omaniku juba leidnud.
E-kunstisalongi omanik Tiia Karelson arvab, et ostjate ühisnimetajaks võib olla sügav vaimsuseihalus.
«Inimene, kes ostab Valteri loomingut, väärtustab kunstist saadud emotsiooni kõrgelt,» sõnas ta.
«Valteri maalid pakuvad uusi elamusi ja muinasjutulisi hetki. Teiselt poolt võib ostja silmas pidada investeerimisvõimalust või väärikat pärandit oma järeltulijatele, milleks annavad lootust Valteri teoste mitmekordsed hinnatõusud oksjonitel,» märkis ta veel.
Jah, kuigi Edgar Valter ise soovis hoida «Performance´i» sarja koos, siis võimalust sel unistusel teoks saada ei ole kunagi avanenud.
Edgar Valter
- Edgar Valter (1929–2006) oli eesti lastekirjanik, karikaturist ja kunstnik.
- Ta on illustreerinud tegelaskujusid, nagu Krõll, naksitrallid, Sipsik ja Kunksmoor.
- Aastail 1989–1994 valmis tal maalisari «Performance» ehk 74 maali täis folkloori, mütoloogia, multifilmide, unenägude ja lasteraamatu maailma segu.
- Tallinnas sündinud Edgar Valter elas ja töötas viimased poolteist aastakümmet alaliselt Võrumaal Urvaste vallas Pöörismäe talus.
Edgar Valter muutis kirjaniku maailma värvilisemaks
Evelin Kivimaa, raamatu «Muusa ja tema kunstnik» autor
/nginx/o/2018/01/30/7529359t1h82c2.jpg)
Esmatutvumine «Performance’i» sarja maalidega oli jahmatav: mind üllatas, et pokude ja naksitrallide joonistajana tuntud Edgar Valter on loonud ka sellise täiskasvanute maailma, mis on nii võluvalt ja omapäraselt loitsulaadne, kohati isegi psühhedeelne, värvikirev, detailirohke ning rikkalikult asustatud kaunite, kummaliste ja kohati võõrapäraste tegelaskujudega.
Minu meelest oli oivaline idee anda välja selline raamat, kus saab üheskoos näha kõiki «Performance’i» sarja maale enne seda, kui need hajuvad laiali uute õnnelike omanike kodudesse.
Kirjastaja andis mulle teksti loomiseks vabad käed.
Mulle oli see väga põnev ja loominguline võimalus. Esmalt lihtsalt vaatasin maalidest tehtud kvaliteetseid fotosid, üha uuesti ja uuesti. Mitu kuud käisin ringi, ridagi veel kirjutamata, maalid peas keerlemas. Ma lihtsalt tahtsin, et mul oleks olemas raamatu kui terviku idee, enne kui kirjutamist alustan.
Vahepeal käisin Tartus galeriis vaatamas ehtsaid Edgar Valteri maale ning see aitas palju kaasa: tänu nende nägemisele oma silmaga algaski põnev koostöö tervikliku maalisarjaga. Sest just nimelt koostöö see oli.
Vaatasin, millised ideed ja tegelaskujud hakkavad maalidel korduma … muusa … kunstnik … ja siis välgataski idee teha raamat inspiratsiooni kaotanud kunstnikust, kelle viib rännakule muusa. Kohati nägin maalidel fragmente, mis haakusid mu esialgse süžeeideega, ent samavõrd inspireerisid maalid mind uuteks süžeeloogeteks.
Kui idee oli küps, siis voolas raamatu tekst minu seest välja üsna kergelt, ehk kuu ajaga. Nõnda sündiski raamat «Muusa ja tema kunstnik», kus lugeja saab kaasa elada sellele, mismoodi kunstnik ja tema looming muutuvad selle imetabase rännaku jooksul.
Eks tänu raamatule muutus ka mu enda maailm värvilisemaks: piimakohvipruun, soosamblaroheline, jääminekuhall, linnulaulusinine … ja üle selle kõige hoia-mind-nagu-homset-ei-olekski-sillerdus.