/nginx/o/2011/05/15/584190t1hf282.jpg)
Kes see hullvaim nüüd rattaga haigemajja sisse sõitis? Ei ole inimestel aru peas! Umbes nii võis mõelda asjasse pühendamatu Puusepa tänava polikliiniku teisel korrusel. Aga sportlastel on sinna majja nüüd just jalgrattaga asja.
Tohtri kabinetti võib sõita jalgrattaga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reedel näitas TÜ Kiinikumi spordimeditsiini- ja taastusravikliinik uut jalgratturite võimeid ja tervisenäitajaid analüüsivat aparatuuri. Täpsemalt öeldes Eestis ainulaadset meditsiiniuuringuteks mõeldud veloergomeetrit Cyclus 2.
«See võimaldab kindla spordiala spetsiifilisemat testi,» selgitas kliiniku direktor Rein Kuik, «sportlasele on see mugav, kuna test sooritatakse oma rattaga sisseharjunud sõiduasendis.»
Oma rattaga
«Oma rattaga on ikka palju parem teha,» kiitis Eesti üks tipprattureid Caspar Austa, kinnitades uuele ergomeetrile oma sõiduvahendit, millelt just rattad alt ära kruvitud.
«Eriti võrreldes sellega,» viipas ta nurgas seisvale tavalisele treeninguseadmele. Tavapärasel aparaadil jätab teinekord soovida näiteks sadula ja pedaalide reguleerimise võimalus. Lühidalt, rattur ei saa sellel end testides sageli olla ideaalses, just talle omases ja sisseharjunud sõiduasendis.
«Mul on olnud umbes kümme aastat rattal üks ja sama asend, lenkstangi kõrgus, sadul ja kõik muu,» toonitas Austa õige asendi olulisust.
Üle 10 000 euro maksma läinud ergomeeter, kuhu saab kinnitada oma ratta, tagab selle, et test käib peaaegu ideaaltingimustes. Kõik on täpselt ratturi käe ja jala järgi, sõida nagu trennis või võistlustel.
«Otsisime hulk aega võimalusi, kuidas saaks uuringuid teha sportlase oma rattaga,» selgitas Kuik, «üks variant oli selline, kus tagaratast ära ei võeta ja vändatakse rullikute peal. See aga polnud päris see, koormus ei olnud päris õigesti doseeritav, takistus oli teine.»
Uudsel ergomeetril on mõnevõrra ka külgliikuvust, seega saab justkui ka laugemat kurvi võtta. «Põlve ikka maha ei kalluta,» muigas Austa, ent möönis, et sõidul on loomulikkust juures.
Parim aparaat
Tegelikult on Eestis veel üks samasugune riistapuu. Tallinna Ülikoolis, ent seal pole ta meditsiinilises, vaid eelkõige ratta seadistuse ja biomehaanika teenistuses.
«Me püüame teha kõik testid võimalikult spordiala lähedased,» rääkis vanemarst-õppejõud Agnes Mägi. «Kuna sel ergomeetril on sportlane oma rattaga, saame luua tema liigutustele võimalikult lähedased tingimused. Sellega saame paremini hinnata tema koormustaluvust ja vastupidavusnäitajaid, samal ajal täita ka terviseuuringu eesmärgid.»
«Kehalise võimekuse testimise aspektist on see aparaat kõige parem,» lisas Mägi. «Võimaldab saada maksimaalse tulemuse. On ju sel ergomeetril kõige võistluslähedasemad tingimused.»
Loomulikult pole uus aparaat mõeldud vaid proffidele, vaid ka rattasõidu harrastajaile, kes soovivad oma tervisenäitajaid ja võimekust testida.
Mõnevõrra peab küll raha kaasas olema, kuna spordimeditsiini puudutav pole haigekassa mõistes haigus. Ja ratas peab olema puhas.