Inga Lunge (esiplaanil) ja Liis Haab.

FOTO: Sille Annuk (Tartu Postimees)

Eestis on vähe inimesi, kes pole midagi kuulnud seriaalist „Pilvede all“. Kolme õe tegemistest ja peresuhetest rääkiv draama on juba aastaid püsinud Eesti teleseriaalide koorekihis ning on nüüd leidnud tee ka kinolinale.

Naistearst Piret Jakobsoni kehastav Inga Lunge kinnitas reedel Tartu Apollo kinos filmi „Pilvede all. Neljas õde“ eriseansi järel, et naudib väga selles loos kaasalöömist ning on sellest ka üht-teist õppinud.

Inga Lunge, kas Pireti Jakobsoni tegelaskujusse sisse elada on keeruline?

Ei ole, ehkki üht persooni portreteerida nii pika aja vältel on näitlejale tore väljakutse. Kui teatris mängitakse enamasti tegelaskuju elust üht episoodi, siis seriaalis on võimalik näha tema arengut.

Seriaalis või filmis kaasalöömine sarnaneb natuke pereeluga: ikka tuleb ette hetki, kus teineteisest ei saada päris täpselt aru, aga läbi nende olukordade lahendamise kasvatakse.

Loomulikult ei võta sisseelamine mul enam kaua aega – piisab, kui mulle öelda „Piret Jakobson“. Tean, kuivõrd ta minust erineb, mismoodi ta kellegagi suhtleb ja käitub. See tuleb tõesti kiiresti. Arvan, et see oli ka üks põhjus, miks seda filmi oli võimalik teha kiiremini, kui tavaliselt filme tehakse. Meil olid kõik suhted juba olemas. Samuti tegelased. Me teame, kuidas meie tegelaskujud mingis olukorras käituvad. Režissöör sai meid usaldada, sest me tunneme raudselt oma tegelaskujusid paremini kui tema.

Kui palju on Piret Jakobsonis Inga Lunget?

Mina olen see näitleja, kes mängib Piret Jakobsoni rolli. Kui seda teeks näiteks Merle Palmiste või Hele Kõrve, saaks sellest kindlasti hoopis teine inimene. Juba füüsiliselt oleme erinevad. Meie sisemaailm ja see, kuidas me asju näeme, on erinev.

Loomulikult on iga tegelaskuju mõjutatud sellest inimesest, kes teda mängib. Olen näinud mitmesuguseid Hamleteid ja kuigi ma juba lugu tean, toovad näitlejad ja lavastajad alati sisse erinevusi ning mul on ikka huvitav. Lavastus saab alati uueks ja ma lähen seda ikka vaatama. Iga näitleja paneb iga kord endast midagi tegelaskuju sisse.

Tõsi, Pireti elus ja minu elus on väga palju erinevaid jooni: mina olen erinevalt temast pereinimene, mul on lapsed. Iga ema teab, et sellel on väga suur vahe, kas sul on lapsed või mitte. Päriselt ma elan hoopis teistsugust elu: mina olen näitleja, Piret Jakobson aga naistearst.

Kas olete naistearsti mängides ka päriselt mingeid uusi teadmisi omandanud?

Jah, näiteks seda, kuidas kiiresti neli-viis korda järjest kummikindaid kätte panna – vahel lihtsalt ei taha kordusduubleid tehes kindaid raisata. Olen sirvinud ka naistearstide teatmeteoseid. Niisiis usun, et mingil määral olen targemaks saanud küll. Loodan, et mind nüüd valesti ei tõlgendata, aga üks uurimus, mis mulle sõrme jäi, ütles, et naised peaks sünnitama ikka pigem varasemas eas. On tõestatud, et teatud vanusest alates see kõver, mis näitab riskide suurenemist, liigub päris äkiliselt ülespoole.

Mida veel on seriaalis „Pilvede all“ mängimine teile õpetanud?

Kindlasti olen saanud paremaks meeskonnamängijaks. Tean, kuidas oma ego tarvilikul hetkel tagasi hoida ja seista iseenda eest siis, kui seda on päriselt tarvis. Olen tänu sellele rollile nüüd ka tasakaalukam. Seriaalis või filmis kaasalöömine sarnaneb natuke pereeluga: ikka tuleb ette hetki, kus teineteisest ei saada päris täpselt aru, aga läbi nende olukordade lahendamise kasvatakse. Ka meil on olnud nii helgeid kui raskeid hetki ja me oleme läbi nende kasvanud. Oleme ikka koos ja suudame sellest naudingut tunda. Me ju ei osaleks selles loos, kui see meile vastukarva oleks.

Miks peaks seda seriaali ja filmi vaatama?

Tahaks loota, et inimesed saavad sealt mingi võrdlusnurga enda või sõbranna probleemidele. Sellesse seriaali on läbi aastate sisse toodud väga palju erinevaid inimsuhete mudeleid.

Eestis ei ole väga kombeks teistega oma muresid jagada. Ei käida väga ka psühholoogi, psühhiaatri või terapeudi juures. Ei käida enam ka kirikus pihil. Samas näiteks Ameerikas on see väga tavaline: kõigil on oma terapeut, kelle juures regulaarselt käiakse. Võib-olla siis ongi ühest suhtedraamast kasu. Sa saad õhtul maha istuda ja mõelda, kui hästi sul endal tegelikult läheb. Pealegi on see lugu oma olemuselt positiivne, me ikka püüame omal moel seda maailma paremaks muuta.

Aeg on näidanud, et eestlased armastavad kodumaiseid seriaale ja filme. Need on populaarsed. Omadele hoitakse pöialt, nagu praegu ka Anett Kontaveitile ja üldse tennisistidele. Meid on nii vähe ja kui keegi millegagi hästi hakkama saab, siis on väga tore, et teda tunnustatakse.

„Pilvede all“, nagu ka näiteks „Õnne 13“ pole nišitoode. See pole krimisari, mille eetrisse mineku ajal peaks lapsed tingimata magama. Nõrgema närvikavaga inimestel pole seda seriaali vaadates põhjust karta, et nad millegi peale ära ehmatavad. See on kena lihtne lugu.

Ja meil on ju suurepärased näitlejad. Meil on Ain Lutsepp, Rita Rätsepp, Leila Säälik. Indrek Sammul on lausa geenius. Meil on tegijaid nii vanemast kui nooremast põlvkonnast, ampluaa on väga lai. Väga palju ilusat näitlejatööd. See teebki „Pilvede all“ nii populaarseks.

Kui palju teil jääb Piret Jakobsoni kehastamise kõrvalt aega muudeks tegemisteks? 

Mõistan seda küsimust hästi, sest olen aru saanud, et inimestel on kerge tekkima mulje, et see ongi kõik, millega me tegeleme. Tegelikult on mul tohutult vaba aega, mul on aega perega olemiseks ja paljude toredate asjadega tegelemiseks. Teen koolitusi, annan kontserte koos oma mehe Toomas Lungega ja jõuan ka teatris mängida. Loodan, et tänavu mais tuleb välja minu esimene raamat „Nupukas Nora”.

Ma väga naudin praegu seda perioodi oma elus, sest saan üsna palju olla oma aja peremees.