/nginx/o/2018/01/17/7492573t1h045b.jpg)
Enam kui tuhande allkirjaga protestipöördumine Emajõe äärde kavandatava nn miljarditehase asjus on homme Tartu volikogu istungil plaanis linnavõimudele üle anda.
Tuhat allkirja miljarditehase vastu (4)
17. jaanuar 2018, 20:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selles nõutakse, et Tartu taotleks valitsuselt puidurafineerimistehase eriplaneeringu ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise korralduse tagasivõtmist ja kogu protsessi taasalustamist, nii et juba planeeringu esimeses etapis arutataks sisuliselt tehase võimalikke asukohti, kaasataks kõiki asjast huvitatuid, sh Tartu linna.
Pöördumisele on alla kirjutanud paljud nimekad teadlased ja kultuuritegelased. Selles on osutatud, et ka moodsad tehnoloogilised lahendused ei pruugi tagada senist elukvaliteeti. Eraldi tuuakse välja, et õhusaaste ja kaasnev lõhn võivad kahjustada elukeskkonda.
«Kas põhimõtteliselt väga toorainemahukas ning suure tootmismahu tõttu paratamatult keskkonda saastav ettevõte on Tartule ja Eestile parim?» küsivad allakirjutanud.
«Ma usun, et tselluloositehase rajamine ülikoolilinna külje alla on teinud murelikuks – ja ma ei leia paremat sõna – väga paljusid tartlasi,» selgitas pöördumise algatusrühma liige Tiia Kõnnussaar. «Kodu on kõigile inimestele tähtis ja kallis, kuid Tartu puhul lisandub siia veel linna kultuuriline ja ajalooline dimensioon, millesse peab suhtuma täie vastutustundega.»
Ta lisas, et praeguse põlvkonna asi on oma ülikoolilinna hoida ja edendada, et ei peaks tulevaste põlvede ees silmi maha lööma.
Ma usun, et tselluloositehase rajamine ülikoolilinna külje alla on teinud murelikuks – ja ma ei leia paremat sõna – väga paljusid tartlasi,» selgitas pöördumise algatusrühma liige Tiia Kõnnussaar.
«Mina juhtusin lihtsalt olema see inimene, kes koos teiste meie algatusrühma liikmetega selle probleemi kirja pani, põrgatasime kirja koos paranduste ja täiendustega lugematu arv kordi edasi-tagasi, kuni see sai käesoleva kuju,» selgitas Kõnnusaar. «Rõhutan ka, et ettevõtmine on täiesti apoliitiline, meid ei ole toetanud ükski erakond, kõik on toimunud vabatahtlikkuse alusel meie vabast ajast. Loodan, et ka linnajuhid tõlgendavad meie kirja pigem toetusavaldusena, et nad tunnetaksid tugevalt, et neil on seljatagune.»
Tartu linnapea Urmas Klaas, kelle kätte oli pöördumine juba jõudnud heade tuttavate vahendusel, ütles, et jagab täielikult selles väljendatud murekohti. «Suhtun tselluloositehase planeeringusse väga kriitiliselt ja toonitan, et tartlaste ja Tartu jaoks on meie linna kvaliteetne elukeskkond kõige suurem väärtus. Olen korduvalt öelnud, kuid rõhutan üle, et me ei tohi ega saa võtta riske, mis seonduvad võimaliku ohuga Emajõe looduslikule tervisele ja ka linna õhu kvaliteedile,» ütles Klaas.
Ta lisas, et volikogu esimehe Aadu Mustaga on kokku lepitud, et Tartu hoiab planeeringu küsimuses aktiivsust ja arutab teemat volikogu istungil. «Asjade edasine käik on selline, et linnavalitsus teeb volikogule ettepaneku volikogus juba alanud teemakäsitlust jätkata, kuid tähtsustada seda nii, et kutsuda kokku volikogu erakorraline istung, mis on pühendatud ainult tselluloositehase teemale ja on avatud kõigile linnakodanikele,» ütles Klaas.
Miks ma alla kirjutasin?
Kristiina Ehin
Ma tahaksin, et minu lapsed ujuksid järjest puhtamas Emajões, mitte järjest mustemas ja üha rohkem reostuvas jões.
Urmas Tartes
Kõige esimene põhjendus, et väga vähe jagatakse informatsiooni. Kui tehaksegi riiklik planeering, ei tähenda see, et tehakse tagatubades. Riiklik planeering tähendab, et otsustuskoht on mujal. See ei tähenda, et asjaajamine peaks käima kuidagi teistmoodi. Teine küsimuse, et kuigi me räägime parimast võimalikust tehnoogiast, taandub see ikkagi küsimusele, mis see siis on ja kuidas toimib. Ma saan aru, et on ärisaladused, kuid tean ka, et metsamajanduses saab tööstust pidada see, kellel on metsa võtta. Seniste analoogsete tehaste näitel tean, et on selged ohusignaalid Peipsi ja Emajõel elukeskonnale ja elustikule.
Mart Kivastik
Mõte tehas Emajõele panna on algusest peale vale. See on nii ohtlik, me ei söö seda suppi pärast ära. Rikub kogu Tartu ja Lõuna-Eesti. Loomulikult olen vastu, kuigi kirjas püütakse olla mõistlik, sest pole mõtet olla vastu, kui midagi ise välja ei paku. Kuid mina olen täiesti vastu. Raha rahaks, majanduslikult on see omanikele kindlasti kasulik, aga ma ei näe mingit kasu Tartule ja Eestile. Loodusele on kahju. Kui Emajõge ei ole, on Tartu linn ka läinud.