/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
- Suur suguvõsa pidas oma kahe väärika liikme auks peo Eesti Rahva Muuseumis.
Täna oli Eesti Rahva Muuseumi tagumises otsas pidu. Kaks suurt vaskpuhkpilli koos bändžoga võtsid tuure üles ja paar aukohale sätitud daami näisid elevil nagu kooliplikad.
Õed said kahepeale 190 aastat vanaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See paar olid õed Lisette Otti ja Irene Tonska.
Lisette Ottil täitus täna sajas aasta ning kuna ta õde on temast kümme aastat ja üks päev noorem, siis Irene Tonska saab homme 90.
/nginx/o/2018/01/14/7485087t1hbdb7.jpg)
Noorem õde Irene andis endale muidugi aru, et tema «väike juubel» pole õe saja aasta kõrval mingi eriline asi. Kui kõned algasid, vaatas Irene ise ka kõigepealt oma vanema õe suunas, kuna just Lisettele sooviti esimesena õnne ja tema elu võrreldi Eesti Vabariigi ajalooga.
Lisette Otti tänas naeratuse ja peanoogutusega igaüht. Oli vaikne ja tagasihoidlik, aga kui keegi ta poole kummardus, pidas meeleldi seltskondlikku vestlust.
/nginx/o/2018/01/14/7485091t1h46c8.jpg)
«Me pole mitte kunagi oma elus riielnud,» kiitis 90-aastane Irene oma 100-aastast õde, ning Lisette kinnitas vastu sedasama – nad on teineteisele senimaani väga lähedased. Õed kasvasid üles neljalapselises peres, nende kaks venda on surnud.
Väikse intervjuu andis Lisette Otti juba paar päeva varem Annelinna korteris, kus ta koos tütre Ina Keerakiga elab.
Lisette rääkis, et hommikul läheb tal uni kella seitsme paiku ära. Siis tõuseb üles, paneb voodiriided kokku ning hommikusöögi järel asub Postimeest lugema.
«Ikka kõik Tartu teated loen läbi ja üldise Postimehe teated samuti,» kirjeldas ta.
/nginx/o/2018/01/15/7485495t1hc23b.jpg)
Need «teated» on selline vanaviisi kõnepruuk, ja tähendavad seda, et Lisette loeb läbi Postimehe kommentaari ja juhtkirja ning lappab siis lehekülgi senikaua kuni tulevad pikemad arvamuslood Eesti elu olulistel teemadel. Lehe lõpust vaatab ta surmakuulutusi ning loeb viimasest veerust maakonnauudiseid.
Lisette ütleb, et lugemine on sedavõrd põnev tegevus, et vahel ununeb telekas õigel ajal lahti tegemata ja mõni saade lipsab käest.
Kõneväärt on seegi, et Lisette Otti toas on üks kummut, mille sahtlid on käsitööd täis: pitslinikud, linased linikud, pilutatud ja tikitud linikud, õmblustööd.
/nginx/o/2018/01/15/7485497t1h9db7.jpg)
Lisette Otti oli kooliajal oma klassis kõige parem joonistaja, ka on ta ühe aasta Pallase kunstikoolis käinud. Aga sealt tuli ta ära, kuna venelased hakkasid sisse tulema ja Lisette kartis, et keerulised ajad on ees ning kunstnikuseisus ei pruugi talle sissetulekut anda. Ta läks Tartu naiskutsekooli, kus ta need käsitööoskused omandas.
Lisette ütles, et praegu teeb ta ainult ristpistet, keerulisemaid tehnikaid enam ei kasuta, kuna silmad ei ole enam piisavalt teravad.
Lisette Otti sündis Palamuse lähedal Tooveres, kuhu ta Tartus abiellunud vanemad olid esimese maailmasõja eest maapakku läinud. Kui Lisette sada aastat tagasi sündis, mobiliseeriti ta isa Vabadussõtta.
/nginx/o/2018/01/14/7485101t1h3e53.jpg)
Lisettel on alles üks vana pilt, kus ta on peal koos oma venna Leonhardiga ja ema Hedvig-Helenega. Isa oli Vabadussõjast emale kirjutanud, et too käiks Jõgeval piltniku juures ja teeks sellise pildi – siis tal kergem Eesti Vabariigi eest sõdida.
Lisette Ottil endal on ainult tütar Ina, rohkem lapsi ei ole kuna ta kallim, kellega ta abielludagi ei jõudnud, läks viimases sõjas kaduma. Oma lapse kasvatas ta üles üksinda.
Nüüd on Lisette Ottil aga kaks lapselast, kolm lapselapselast ning viis lapselapselapselast.