/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/01/14/7484979t1h218b.jpg)
Jaani kiriku muusikajuhi Elke Undi linnaskäikude vahele jääb Werneri kohvik, enamasti on vitriinideesine seal rahvast täis. Aga Elke Undi meelest pole järjekorras seista sugugi tüütu, kuna silm saab puhata koogiarhitektuuril.
Meisterkondiiter Õie Pritson asub disainima barokkorelikooki
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mõned šokolaaditorukesed meenutavad mulle kangesti … orelivilesid!» on ta kirjeldanud, ise itsitades, et kuidas Jaani kiriku barokkorel talle igalt poolt vastu viirastub, kuigi orelit ennast veel pole ja raha alles kogutakse.
Mida mõttest arvata?
«Miks ei võiks seal vitriinis ka päriselt olla mõni barokkorelikook!» on ta siis edasi mõelnud.
Ühel päeval pani Elke Unt selle mõtte kirja ja saatis koogikunstifirmale Gustav küsimusega, mis nemad sellest arvavad.
Kui mõni idee on piisavalt jabur, leidub alati neid, kes ei suuda seda kõrvale heita.
Eelmisel reedel astus Jaani kiriku uksest sisse ei keegi muu kui Gustavi peakondiiter Õie Pritson isiklikult. Elke Unt oli selleks puhuks vana oreli küljelauad lahti võtnud, et koogimeister näeks ka seda, mis on oreli sees. Siis loetles ta pilli registreid, öeldes nende kohta dispositsioon. Õie Pritson leidis paralleele koogikunstist, kus räägitakse vormist, alusest, sisust, maitsest ja visuaalist.
«Barokkoreli helisid kirjeldades võib ka nende maitsest rääkida,» oli Elke Unt omakorda nõus ja mängis peakondiitrile ette ühe Bachi prelüüdi.
Õie Pritson lausus «Äge!» ja imestas veel kord, et kuidas keegi üldse niisuguse idee peale tulla võis. «Kooki küsitakse ikka ju kas lapsele või emale või pruutpaarile, aga et keegi tuleb ja tellib kooki orelile. Mulle meeldib see nii-ii väga. Sellega mitte kaasa minna pole lihtsalt võimalik.»
Raha kogumine käib
Jaani kirikusse uue, barokkoreli muretsemiseks käib rahakogumiskampaania juba teist aastat. Orelifondi on raha kinkinud heategevuskontsertide kuulajad nii Eestis kui Soomes. Samuti on inimesed soetanud endale uude orelisse omanimelise vile. Ka on fondis ühe sakslase eraannetus – 100 000 eurot.
«Nüüd võib unistama hakata vist orelimängu- ja koogisöömiskontsertidest,» lausus Elke Unt naeru kihistades lõpuks. «Ja kohviku vaagnaid kantakse mööda Rüütli tänavat …»
Õie Pritson on lubanud barokkorelikoogis kasutada puhtaid maitseid, ilmestades neid pähklite, antiikaega meenutava konjakiga ning šokolaaditorukestega, kaunistuseks peale puistada nii kulda kui hõbedat...