/nginx/o/2018/01/14/7484825t1h958d.jpg)
Rahvusarhiivi peahoones Noora tuli esitlusele artiklikogumik «Kroonikast epitaafini», mille autorid on võtnud vaatluse alla vabad kunstid ehk retoorika, poeetika ja muusika vanal Eesti- ja Liivimaal. Ühes artiklis on juttu omal ajal hävitatud satiirist, mille autor kirjutas Riiast kui põrgust.
/nginx/o/2018/01/14/7484831t1hae9c.jpg)
Kogumik (pildil) on koostaja ja tegevtoimetaja Katre Kaju sõnul järg 2013. aastal Eesti ajalooarhiivi toimetiste sarjas ilmunud artiklikogumikule «Kroonikast kantaadini». Artiklite teemaks on ka vastses kogumikus kultuur, haridus ja teadus ning kaunid kunstid, kuid ajaline raam on kitsam: vaatluse all on vaid varane uusaeg ehk Rootsi aeg, keskaeg on aga kõrvale jäetud.
Kogumiku peatoimetaja Tõnu Tannberg märkis, et toimetiste sari on saanud uue nime asutuse struktuurimuutuse tõttu. Kaante vahel on 13 artiklit.
Ühe autori Kristi Viidingu sõnul on kogumik rõõmustavalt rikkalik. Ta ise on kirjutanud artikli «Riia kui põrgu. Satiirižanri algus varauusaegsel Liivimaal». Vaatluse all on ligi 420 aastat tagasi Riias ilmunud ladinakeelne vihikuke, mille pealkiri on tõlkes «Helikoni mäel asuva muusade aia valvuri Catharinus Santonella satiir Elysioni orgude vahi, haukuva Kerberose vastu».
«See näib kuuluvat esimeste meie regiooni ilmalike trükiste hulka, mis peagi pärast ilmumist peaaegu täielikult ringlusest kõrvaldati,» ütles Viiding. «Kahest praegu teadaolevast eksemplarist üks asub Läti riiklikus ajalooarhiivis Riias. Teine eksemplar tuli mõni nädal tagasi välja Poolas Poznańi raamatukogus.»
Vihikuke on tähtis muu hulgas seepärast, et selles on varaseim teadaolev satiir, mis Liivimaal trükitud.
Kristi Viidingu artikli kõrval leiduvad kogumikus Kari Tarkiaise, Janet Laidla, Martin Klökeri, Raimo Raagi, Annika Strömi, Meelis Friedenthali ja Janika Pälli, Arvo Teringu, Tiiu Reimo ja Helje-Laine Kanniku, Piret Lotmani, Aivar Põldvee, Aigi Heero ning Krista Kodrese kaastööd.
Artiklid lubavad lugejail heita pilke omaaegse kroonikakirjutuse ja ilukirjandusliku teose sünni telgitagustesse, filosoofia- ja meditsiiniõpetusele ülikoolides, kohalikule usukirjandusele ja selle eestikeelse osa lugejatele ning sellele, mis inimese maisest elust üldse järele jääb või kuidas teda memoriaalkunsti vahendusel mälestada.