Eili Arula: kapp on Lätist toodud viina täis

Eili Arula

FOTO: Kristjan Teedema

Öine alkoholikulleri teenus pole Tartus eriti populaarne nähtus. Siiski pole selle põhjuseks tartlaste väike alkoholilembus, vaid Läti riigi lähedus ja võimalus piisav vägijookide varu ise soodsalt soetada.

Nädala algul tuli üks Lõuna-Eesti maakaupluse pidaja riigikogu nelja komisjoni ühisistungil välja jahmatava teatega. Tema sõnutsi müüvad Tartus alkokullerid viina hinnaga 4.50 pudel ning ühe lisaeuro eest tuuakse see isegi koju kätte. 

See tähendab, et koju toodava viinapudeli hind on suisa soodsam, kui osta see toidupoest.

Selle imeodava viina päritolus polnud ühisistungil osalenud riigikogulastel hetkekski kahtlust – eks ikka Lätist toodud kraam!

See faktikild ajendas mind uurima, kas, kui palju ning millise hinnaga tegelikult Tartus lõunanaabrite kauplustest pärit alkoholi käest kätte liigub. 

Suhtlesin selle tarvis paari­kümne tartlasega vanuses 18–55 eluaastat. Nende seas on nii tööl käivaid, õppivaid kui ka töötuid tegelasi. Neil kõigil on väga erinev taust ja suhtlusringkond. Nad kõik kinnitasid kui ühest suust: «Jah, ma olen kuulnud Lätist toodava alkoholi müügist Tartus.» 

Pooled neist teadsid kedagi, kes teaks kedagi, kes on ostnud Lätist pärit vägijooke, mis hilisel õhtutunnil mõõduka lisatasu eest isegi koduukseni tuuakse.

Ent need inimesed, kelle käest uurisin, kuidas saaksin napsukulleritega ühendust võtta, väitsid, et nad ise ei tea, kuid Facebooki kinnistes gruppides pidavat info vabalt kättesaadav olema.

Kolmandik neist, kes minuga sel teemal suhtlesid, tunnistasid, et paar õllekohvrit ja oma viis pudelit kangemat kraami on ikka igaks juhuks varuks.

Veel selgus, et Läti alkoholi tarnivate kullerite kontakt­andmeid ei tea need küsitletud tartlased mitte seetõttu, et ei soovigi hilistel õhtutundidel tipsutada, vaid selle pärast, et neil on kodus korralikud alkoholivarud olemas. Vägijookide pudelid nende baarikappides on loomulikult pärit lõunanaabrite kaubandusvõrgust.

Kodudesse varutud Lätist pärit alkoholi kogus ja mark sõltuvad muidugi inimesest, kuid umbes kolmandik neist, kes minuga sel teemal suhtlesid, tunnistasid, et paar õllekohvrit ja oma viis pudelit kangemat kraami on ikka igaks juhuks varuks.

Kui juba jutt kodustele varudele läks, pärisin, kui tihti lõunanaabrite alkokauplustesse siis asja on. Vastuseks sain: kord kuus, kord kvartalis, kord poole aasta jooksul. 

Üle lõunapiiri tehakse reise tihti just baarikapi täiendamise eesmärgil. 

Ikka on kellegi tuttaval sünnipäev tulemas või tuleb ootamatult mõni vana kamraad külla. Eks ikka ole sellistel puhkudel kombeks kapist pudel kangemat kraami välja otsida ning kes siis viitsib ootamatu ja rõõmsa sündmuse pärast kohe ekstra toidupoodi marssida.

Kui tõele au anda, ei käi kõik küsitletud Lätis ainult alkoholikaupluse pärast.

Sinna viib ka soov soetada soodsalt ehituskaupa, käiakse perega Jurmala veekeskuses või siis Riias mõnel heal kontserdil. Paraku astub igaüks neist enne Läti-Eesti piiri ületamist ikka mõnest viinapoest läbi. Kasvõi selleks, et näha, kui odav seal müüdav märjuke on, ning kohal olles ei saa ju ometi ostu tegemata jätta.

Erinevalt ekspeaminister Andrus Ansipi meelsusest ei pea keegi minuga suhelnud isikutest Lätist alkoholi toomist või selle omamist kuidagi häbiväärseks või riigi petmiseks. Üks kolmekümnendates mees arvas, et hoopis Eesti riik on aktsiisitõusude ja uudse alkoholipoliitika juurutamisega oma rahva reetnud.

Kõigist pingutustest hoolimata ei suutnud ma paari päeva jooksul Tartus leida seda riigikogu komisjoni istungil välja reklaamitud müstiliselt odavat viina müüvat kullerit. Küll kuulsin ma juhtudest, kus sellist teenust on tartlastel tarvis läinud pealinnas.

Tõenäoliselt pole Tartus odavat alkoholi müüvad kullerid väga levinud just seetõttu, et Valga on Tartule üsna lähedal. Kel huvi suurem kogus soodsat vägijooki koju tuua, leiab selleks paar tundi aega ikka. Ning võtab sõbradki kaasa.

Tagasi üles