Ants Kask: valitsus laseb vanakeste kukil liugu

Ants Kask Foto: Kristjan Teedema

Riigipension jätab suure osa pensionäre suhtelisse vaesusse, kuid nüüd on riik maksureformiga asunud nöörima neid, kes hoolimata pikast tööelust püüavad ka vanaduspõlves lisa teenida, lootes inimväärsemat elu.

Riigi tuluallikaks on peamiselt maksud, mis katavad osa normaalselt toimiva ühiskonna elukorralduse kuludest. Pea viiendiku otsese tuluallikana moodustabki Eesti riigi eelarvest isikutulumaks. Eks seetõttu ongi palju kõneainet ja kriitikat tekitanud riigi kehtestatud ja uuel aastal jõustunud tulumaksuvaba miinimumi reform. 

See 500-eurone tulumaksuvabastus on igati tervitatav ja kindlasti taevalik kingitus paljudele puuduses elavatele peredele. Valitsejad on selle uhkusega ristinud isegi solidaarsusreformiks, millega suurepalgalistelt võetakse ja vähem teenijatele jääb rohkem raha kätte.

Kas aga kõik see kehtib reaalelus? Üle 90 protsendi pensionäridest elab suhtelises vaesuses ja kuigi 1. aprillil tõuseb statistiliste arvutuste kohaselt keskmine pension 442 euroni, jääb mediaanpension ikkagi alla 400 euro. See on riigi makstav elatusraha, mida on elamiseks vähe ja suremiseks palju ning jääb tublisti alla lubatud 40 protsendi keskmisest palgast.

Enamik tänapäeva pensionäre on ju möödunud sajandi «kommunismiehitajad» ja eks seetõttu jääb keerukate indeksite arvutamise teel saadav pension argielus toimetulekuks kasinaks. Küll aga on nende vanakeste panus Eesti riigi eksistentsi hindamatu. Nad on meie ühiskonna väärikaim osa, kes läbi keeruliste aegade on võidelnud selle eest, et tänapäeva lastel oleks oma kultuur, keel ja kodumaa. Seda arvestades peaks eluajal tehtud töö tagama väärika vananemise ja selleks vajaliku sissetuleku. 

Paraku jõuti seadusloomes selleni, et nelja-aastase riigikogus istumise eest on eripension pea kümme korda suurem kui neljakümneaastase mujal rügamise korral.

Riik peab olema hooliv mitte valitute, vaid kõigi puhul ja igas suhtes; peab seisma põlvkondade võrdse kohtlemise eest nii ühiskondlikus kui tööelus. Tundub aga, et selle ülistatud solidaarsusreformiga on valitsejad küll ämbrisse astunud ja abisaaja pole kindlasti see kõige väärikam ühiskonna osa.

Kui riik on hädas vajalikku lisandväärtust tootva majanduse puudumise korral oma üha suurenevatele kulutustele katte leidmisega, siis eelarve aukude täiteks jääbki vaid võimalus rahvast rohkem maksustada, aktsiise tõsta ja uusi kehtestada, olgu need otsused ühiskonnale nii kahjulikud kui tahes.

Oma elujärje parandamiseks tööotsa leidnud vanureid karistatakse nüüd tulumaksuga ja seda analüütikute andmetel isegi suuremal määral kui tavalisi maksukohuslasi. Need kuus protsenti töötavaid ja võibolla inimväärsemat elu elavaid pensionäre on justkui pinnuks poliitikute silmis, oleks kui kuritegu, et pensionär tahab paremini elada

Riigikogu aseesimehe Enn Eesmaa arvates on igati õige, et 23 000 töötavat pensionäri panustavad solidaarsemasse ühiskonda, ja on isegi tore, kui rikkamad pensionärid toetavad vaesemaid pensionäre. Õigem oleks aga nõustuda Indrek Neiveltiga: maksustada seda tulu, millega on raske ära elada, on hullem kui orjapidamine.

Kui riigi valitsemine ning elukorraldus toimiks tõrgeteta ning töökäsi jätkuks, võiksid korralikku pensioni saavad vanurid hoida lapselapsi ja nautida vanaduspõlve. Nad ei trügiks tööpinkide taha.

Kui riigi valitsemine ning elukorraldus toimiks tõrgeteta ning töökäsi jätkuks, võiksid korralikku pensioni saavad vanurid hoida lapselapsi ja nautida vanaduspõlve. Nad ei trügiks tööpinkide taha. Ja valitsemishoobade juures olijatel oleks pigem kasumlikum kuulata elukogenud eakate  tasuta ettepanekuid riigi eluolu paremaks korraldamiseks. See olekski eakate panus ühiskonda ja ühtlasi investeering minevikust, mille eest pole vaja eraldi maksta.

Ülimalt tarku on aga viimasel ajal nii palju, et paraku ei taha keegi vanemate inimeste arvamusi ja soovitusi kuuldagi, isegi gallupite korraldajad piirduvad oma küsitlustes vaid 16–74 aasta vanuste kodanike arvamustega. Kui sul on ikkagi 75 ja enam turjal, siis oled maha kantud. 

Nii töötavate kui lihtsalt pensionäride maksustamise kõrval käib veel suurem vanakeste nöörimine perede tulu ühisdeklaratsioonide kaotamisega, mille abil riik loodab kasseerida 60–70 miljonit eurot. 

Endise rahandusministri Sven Sesteri selgitusest – uus valitsuskoalitsioon on oma reformiga loonud just ühe inimese jaoks palju soodsama olukorra kui kahe inimese puhul ning ühisdeklaratsiooni kaotamine stimuleerib ka suuremat tööhõivet – võikamat küünilisust ja hämamist on raske kusagilt leida. Kui nii tõlgendada, siis nii see mees kui ka valitsuskoalitsioon lihtsalt sülitavad perede ühtsusele ja väärtustele, unustades, et ühtsed ja tugevad pered, kust algab kõlblus, tõde ja armastus, on ka tugeva riigi alustalad.

Võiks tuua küllaga näiteid, mil ühe abikaasa 500 eurost suurem pension katab teise abikaasa tublisti väikema pensioni ja ühisel deklareerimisel kaotab perekond minimaalselt või saaks seadusega ette nähtud 1000 eurot kätte. Sama kehtib ka ühe abikaasa töötamise korral, millega ületatakse see maagiline 500 euro piir. Perede tulu ühisdeklaratsioonide kaotamisega langeb aga selline võimalus ära ja riik pistab need miljonid, mis pidanuks jääma perede hüvanguks, lihtsalt oma tasku.

Mõju ei tule ilmselt kaua oodata ja töötavate pensionäride pettumise korral võib näha hoopis nende töösse panustamise kiiret ja suurt vähenemist. Igatahes oleks asjalik vastus küünilistele asjapulkadele. 

Maksu- ja tolliameti andmetel oli perede tulu ühisdeklareerimine aasta-aastalt langenud, kõigist deklaratsioonidest alla viiendiku. Võib üsna kindlalt väita, et enamik neist on pensionäride peredelt. Rikastel peredel polnud tagastust loota ja seega ühisdeklareerimise vajadust. 

Perede tulu ühisdeklareerimise kaotamine on igatahes valitsuse suur viga ja see võimalus tuleb kiiresti taastada. 

Perede tulu ühisdeklareerimisega olnuks võimalik leevendada ka vana- ja vanavanavanemate laste sünnitamise ja kasvatamise toetuselt, pensionilisalt arvutatavat tulumaksu.

5,76 eurot ühe üles kasvatud järglase pealt toetust saada pole küll märkimisväärne raha, kui mitme lapse pealt tuleb summa, mis ületab jällegi 500 eurot, siis ole lahke, tuleb riigile 20 protsenti lõivu maksta. Selline vanakeste toetamine laste täisväärtuslikeks kodanikeks kasvatamise eest on igati kiiduväärt, aga muutub kohe absurdseks, kui isegi see maksustatakse. 

Kui riik nõuab kõigilt kodanikelt solidaarset ühiskonda panustamist, miks pole seda nõuet siis täiel määral kehtestatud kröösustele ja igasugustele ettevõtjatest OÜ-tajatele? Pole saladust, et suurte kasumitega firmade omanike ja ka OÜ-tajate palgad on aastaid vaid miinimumi tasemel, ja sellelt seadusega ettenähtud tulu- ja sotsiaalmaks. Aruandeaasta lõpul aga võetakse puhaskasumi arvelt suuri dividende, mille pealt saab riik küll oma tulumaksu, kuid jääb miljonitesse eurodesse ulatuvast sotsiaalmaksust ilma. Nii elavadki paljud kröösused ja OÜ-tajad, panustamata ühiskonda ja tundmata sealjuures süümepiina – rantjeede elu.

Maksustamine on arukate ametnike pärusmaa ja maksudega ei mängita. Maksud peavad olema arusaadavad ja kehtima võrdselt kõigile. Uuest aastast kehtiva tulumaksuvaba miinimumi reformi puhul on aga palju küsitavusi ja ilmselgeid ilminguid, kus kannatab just meie ühiskonna kõige haavatavam osa. Riik täidab oma puudujääki eelarves vanurite toimetuleku arvelt.