Paljasjalgne Jürgen, püha neljapäev ja inglid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Artur Kuusi illustratsioon

Nelisada viiskümmend aastat tagasi liikus toonasel Liivimaal ringi üks omapärane mees. Tal olid pikad juuksed, seljas kandis vaid kotiriideid ning isegi talvel kõndis ta paljajalu, kusjuures tema jalad olid nii soojad, et lumi tema taldade all sulas. Mees kutsus inimesi üles patukahetsusele ning kuulutas, et jumal on ta saatnud, et karistada liivimaalaste ahnust, ülbust ja laiskust.

Selline teade on üles kirjutatud Balthasar Russowi «Liivimaa kroonikas». Et sellist Saksimaalt pärit Jürgeni-nimelist meest on mainitud ka kahes Saksa allikas, on tegu reaalselt tegutsenud isikuga, kuid kuivõrd tõsiselt liivimaalased selle Jürgeni kuulutusi võtsid ning kas ka meelt parandama hakkasid, kroonik kahjuks ei täpsusta.

Kahetsege patte

Eestis hakkasid prohvetid aktiivsemalt pead tõstma 18. sajandil ning neist räägitakse ennekõike vennastekoguduse äratusliikumise kontekstis. Näiteks Rõuge mees Tallima Peep taotles üldist sotsiaalset võrdsust ning armastas piitsutada nii ennast kui oma jüngreid. 

Samuti sotsiaalset õiglust taotlenud Lüütsepa Jaan peksti mõisas oma kuulutuste eest surnuks ning ilmselt kuulsaima ettekuulutaja Juhan Leinbergi ehk prohvet Maltsveti mahitusel ootasid sajad inimesed 1860. aastal Lasnamäe paekaldal valget laeva. 

Kuid nende rahvaprohvetite kuulutused ei tekkinud tühjale kohale. Ka enne hernhuutluse laiemat levikut oli siinmail ja mujalgi luterlikus Euroopas üksjagu inimesi, kes väitsid end olevat saanud jumaliku ilmutuse ning kuulutasid seda teistelegi.

FOTO: TPM

Temaatikat on põhjalikult uurinud Tartus elav Saksa-Eesti ajaloolane Jürgen Beyer ning mullu ilmus tema raamat «Lay prophets in Lutheran Europe (c. 1550–1700)» (pildil) («Rahvaprohvetid luterlikus Euroopas (u 1550–1700)») mainekas Brilli teaduskirjastuses. 

Jürgen Beyer tõdes, et luterlikku rahvaprohvetlust on uuritud üllatavalt vähe, kuigi teemasse süvenedes nähtub, et see on olnud laialt levinud. Oma raamatus toob teadlane välja 350 saja viiekümne aasta jooksul Euroopas dokumenteeritud juhtumit.

Kui praegu kipume luteri kirikut pidama pigem ratsionaalseks, kus müstilised kogemused pole usuelus kuigi tähtsal kohal, siis 16. sajandil, kiriku ja õpetuse kujunemise ajal oli see teistmoodi. Luterliku prohvetluse juured paiknesid katoliiklikus traditsioonis, kus pühakutelt saadud ettekuulutused mängisid väga olulist rolli. Nende põhiline sisu oli selles, et jumalal on plaan inimesi karistada, lepituseks tuleb aga ehitada kabel ning minna palverännakule.

Luterlikus prohvetluses asendus pühak aga ingliga, kes võis ilmuda vana mehe või väikse poisi kujul, vahel ka naisena. Tavaliselt oli selline ingel valges rüüs ning kirikukunsti eeskujul kirjeldati neid tihti kui tiibadega olendeid.

Prohveteid kerkis esile kõigilt elualadelt: oli nii teenijaid, sulaseid, käsitöölisi, valvureid, sõdureid, samuti aadlikke ja kaupmehi. Ilmutusi said nii mehed, naised kui lapsed ning enamasti oli nende üleloomuliku kogemuse sisuks käsk manitseda inimesi meeleparandusele. 

Valelik aadlipreili

Tollal Eesti-, Liivi- ja Kuramaa aladel tegutsenud prohvetite kohta leidis Beyer allikatest kümmekond viidet. Lisaks paljasjalgsele Jürgenile kirjeldatakse Russowi kroonikas juhtumit, kus keegi Kuusalu kandis elanud talupoeg oli mahitanud pidama pühaks neljapäeva – seda põhjusel, et ükskord oli jumal hädas olles palunud endale nädalapäevi appi, kuid aitama nõustus vaid neljapäev.

Kuna neljapäeva on mingil määral pühaks peetud Skandinaavias, võib arvata, et Kuusalu mees seda ise välja ei mõelnud, kuid nähtavasti olnud ta oma kuulutuses üsna veenev, sest krooniku järgi oligi osa talupoegi neljapäeva pühaks pidanud. «Igal juhul on see väga kummaline juhtum, muid allikaid selle kohta aga ei ole,» nentis ajaloolane. 

Liivimaal saavutas teatud populaarsuse üks noor aadlipreili, kes kutsus inimesi patukahetsusele. Ta toetus inglitelt saadud nägemustele ning sai ennustusi Riia linna saatuse kohta. Tüdrukut kiitnud ka üks Riia kirikuõpetaja, kes kasutas tema nägemusi oma jutlustes, kuid hiljem oli neiu tunnistanud, et tegelikult mõtles ta kõik ise välja. 

Üks omamoodi ülestähendus pärineb Pärnumaalt Ridalepast. Seal olla ühe haige naise juurde ilmunud ingel ning kuigi naine ei tahtnud temaga esialgu rääkida, pidades helendavat olendit kuradiks, veenis külaline lõpuks haiget, et on peaingel Gabriel. Ta näitas naisele taevast ja põrgut ning lõpuks lauldi koos kiidulaulu: «Tule mulle, tule täna, Jeesukene! Taevamanna, Jeesus annab!»

Jürgen Beyer märkis, et vähemalt luteri kiriku esimesel sajal aastal võeti selliseid kuulutusi üsna tõsiselt ning meele­parandusele kutsudes toetasid sellised ilmalikud prohvetid ka noort kirikut ja selle õpetust. Asjad võisid võtta halvema pöörde siis, kui hakati kuulutama valitseva õpetuse või võimu vastu: näiteks Taanis oli üks naine kuulutanud, et järgmisel aastal sureb kuningas ära – karistuseks pisteti ta vangi.

Ajaloolane, kes on kodus ka rahvaluules

Kaspar Koort

Kui Tübingeni, Pariisi, Kopenhaageni ja Cambridge’i ülikoolis ajalugu, geograafiat ja folkloristikat õppinud Jürgen Beyer (pildil) 1999. aastal Tartu ülikooli ajaloo-osakonnas külalislektorina tööd alustas, polnud ta Eestiga kuigivõrd kokku puutunud. Ent meie maa hakkas talle niivõrd meeldima, et ta õppis ära eesti keele ning on nüüdseks Eestis elanud juba ligi 19 aastat.

Kuigi Beyeri doktorikraad pärineb Cambridge’ist ajaloo alalt ning oma peaaineks peab ta ajalugu, on ta Tartu ülikoolis kõige enam õpetanud hoopis rahvaluulet, nii külalis- kui erakorralise professorina. Viimased kümme aastat on ta olnud aga ametis Tartu ülikooli raamatukogus, peamiselt vanemteadurina.

Hamburgist pärit Beyer tunnistas, et teadussüsteem sellist interdistsiplinaarsust väga ei soosi ning mõnda teadusasutusse tööle kandideerides võib see osutuda saatuslikuks. Tema näitel tähendab see seda, et ajaloolased näevad teda folkloristina, folkloristid aga ajaloolasena ning vakantsetele ametikohtadele valitakse ikkagi oma tsunfti esindaja. KASPAR KOORT

Tagasi üles