Konkursi käigus kaotsi läinud Uueturu park

Irja Alakivi Foto: Tairo Lutter

Tartu kaubamaja ja Vanemuise teatri vahel asuva pargi ehk Uueturu pargi uuendamiseks korraldas Tartu linna ehituse ja arhitektuuri osakond mullu suvel ideevõistluse. Ülesanne oli püstitatud üheselt mõistetavalt: leida terviklik lahendus hoonetevahelisele tänapäevasele pargile.

Märgiti ka, et ala ümbritsevate suurte hoonemahtude tasakaalustamiseks ning Vanemuise teatri- ja kontserdimaja positsiooni rõhutamiseks eelistatakse pargi arendamist. Märgin kohe, et kus iganes maailma linnades uusi parke luuakse, ei tähenda see tavaliselt haljastuse ega ka vett läbilaskva pinna osakaalu vähendamist.

Uuendamiste korral aga suhtutakse pieteeditunde ja lugupidamisega olemasoleva elujõulise haljastuse säilitamisse. 

Võistlusülesande selgitamisel algas aga juba häma: kas vaja läheb väljakut või parki? Tõsi küll, mööndakse, et kogu võistlusala ei peaks muutuma väljakuks, kuigi Tartul on väljakutega justkui kitsas käes. Pargialale soovitakse sillutatud ja sillutamata pinda, astmeid ja tugiseinu, kioskeid – miks küll, kui kaubandust on käeulatuses enam kui küll! – ja varikatuseid.

Väidetakse, et praegune pargiala ei mõju tervikuna.

Ülesande punkt 5 nimetab, et tegu on skvääri, mitte pargiga, kuid siiski julgustatakse võistlustöödes kasutama olemasolevat kõrghaljastust, seda lähemalt avamata, märgitud on vaid, et «puuduvad esimese väärtusklassi puud». Lisan siiski, et linnaruumi kvaliteedi ja elukeskkonna tervislikkuse tagamise seisukohalt on olulised ka skvääriks nimetatavad alad ning nendel kasvav kõrghaljastus koos põõsarindega on väärtuslik. Säilitamist vajavad aga ka teise ja kolmanda väärtusklassi puud ja põõsarinne, mis on küll hõlpsamini uuendatav või täiendatav. 

Võistlusala dendroloogilise ja haljastusliku väärtuse kohta oli siiski juba varakevadel tellitud hinnang ning selle andis pädev hindaja Mare Maran. Töö oli millegipärast jäetud linnavalitsuse veebis kajastamata ning ilmselt on vähe tartlasi seda näinud.

Kirjaliku pöördumise peale sain sellega siiski tutvuda. Mis selgus? Uuritud alal Vanemuise teatri ja kaubamaja vahel, «suure käidavusega esinduslikul alal», kasvab 10 puuliiki – euroopa lehis, arukask, harilik tamm, harilik pärn, lääne pärn, suurelehine pärn, harilik hobukastan, pähklipuu, läiklehine pärn, arukask, alpi seedermänd – ja 11 põõsaliiki. 

Teises ja kolmandas väärtusklassis on kokku 45 puud. Teise klassi ehk maastikuliselt ja ökoloogiliselt tähtsaid puid, mis kindlasti tuleks säilitada, on 30. Kolmandas väärtusklassis ehk elujõulisi puid, mis on osa ökoloogiliselt efektiivsest haljastusega kohast, on seega 15.

Hinnatud ala puude seisukord on hea, puud on hooldatud. Kõige väärtuslikumad on Vanemuise nõlval kasvavad lehiste ja tammede rühmad. Samuti on olulised haljasalasid ja tiheda liiklusega sõiduteid eraldavad pärnaalleed. Väärtuslik ja väga heas seisus on pähklipuu. Põõsad vajavad pigem uuendamist. 

Ala ei olegi nii väike, kuid kahjuks ei peetud lähteülesandes otstarbekaks laste mänguväljaku kavandamist. Ometi olen näinud lapsi rõõmustavaid mänguplatse veel palju ahtamates oludes. 

Uueturu pargi uuendamise võistlustööd esitati mullu septembris ning neid hindas žürii toonase abilinnapea Jarno Lauri eesistumisel. Sügisel kuulutati välja võitjad.

Park ja pargi uuendamine, mis oli võistlusülesandes, hüljati suures osas ning võitnud tööga kavandatakse Vanemuise teatri nõlva ette uut linnaväljakut, plaanile vaadates rohkem küll parklalaadset moodustist, mida eraldab Küüni tänavast puutihnik-ekraan! 

Kas sellega tekib Tartu südalinna parima kvaliteediga avalik ruum, mis vastab tänapäeva pargiga seotud ootustele? Julgen selles kahelda. 

Linlased on huvitatud heast roheruumist ja selles võib Anna-Liisa Undiga, ideevõistluse korraldamise eest vastutava ametnikuga nõustuda. 

Kõige Jarno Lauri juhtimisel edasi toimunuga aga mitte. Kõrvale heideti võistlustöö «Palett ja ballett», kus on lubatud «säilitada maksimaalselt olemasolev kõrghaljastus ning võimendada koha olemasolevaid häid külgi, kus roheelemendi ja väljaku tasakaal tekitab hubase pargiruumi». 

Väljavõte võistluse protokollist: «Ruumi väiksemateks üksusteks jagamise võte on aga samas töös kõige tugevam külg, mis pehmendab ümbruskonna kalkust. Uus park pro uuendatud park pakub vaheldust ja paneb tegutsema, sekkuma, organiseeritud sündmust ei olegi siin tarvis. Platsil pro praeguses pargis asuvad sopid on väljaku armastatuim element, töö säilitaks selle, küll uuel kujul. Mosaiiksus lubab tööd täiendada selliselt, et ühikud jäävad samaks, aga nende konfiguratsiooni kallal saab tööd teha ilma, et põhiidee kaoks. Kuna lahendus on lihtne ja mõistlik, oleks ka edasiste täienduste lisamine samuti pigem lihtne. Töö täidab võistlustingimusi kõige selgemini.» 

Nagu öeldud, žürii heitis selle idee kõrvale.

Mis siis tartlasi ees võib oodata? Ega ei saa teadagi enne, kui saed ja buldooserid tööle hakkavad, sest detailplaneeringuid, mis läheksid avalikustamisele, enam ei tavatseta koostada. Kuigi võiks. Keelatud ei ole. 

Võitjaks valiti töö, milles isegi žürii kahtleb, ametnikust rääkimata. Anna-Liisa Unt (Sirp, 8.12): töö pakub hoonetevahelise tühimiku täiteks platsi ja lisamahu, mis ei ole hoone, vaid pargiviirg. Vanemuise nõlva ette luuakse uus linnaväljak, mida eraldab Küüni tänavast ja kaubamajast puutihnik-ekraan. 

Žürii: töö kaheldav külg on olemasoleva haljastuse valdavalt likvideerimise vajadus. 

Ka kõik muu tekitas žüriis kahtlusi-kõhklusi ja lõppkokkuvõttes esitati võitjale mitmesuguseid ettepanekuid, kuni uute putkade paigutamiseni (rajada madalad paviljonitüüpi ehitised) pargi edela- ja loodeserva! Tekkivale moodustisele on ametnik leiutanud nime väljak-park.

Tuletan meelde, alles see oli, kui Pirogovi platsi pargi-ala ja Toome nõlva haljastuse uuendamisel sooviti teha tellingulaadset moodustist-parki. Õnneks sellest siiski loobuti, kui vastukaja ideele oli valdavalt negatiivne. 

Küsimus on, kas tartlased soovivad pargi asemele väljak-parki. Pealegi ei ole mitte mingit vajadust pargi asemele väljakut rajada. 

Ametnik Unt on väitnud, et Raekoja plats ei sobi vabaõhuüritusteks, kuna on näiteks ebamugav munakividel kõndida või müügiputkasid paigutada. Minu arvates tuleb jätkata väärikal Raekoja platsil linnarahva kooskäimiste ja vabaõhuürituste korraldamist. Põlvkondade sideme tunnetamine on väga tähtis. Ka müügilaudade ja -varjualuste püstitamisega on siiani ilusasti toime tuldud. Raekoja trepilt on ikka linnapead linlaste poole pöördunud ja võiksid seda teha edaspidigi. Selleks ei pea Vanemuise ette uut tribüüni ehitama. 

Kas pargiviirg Küüni tänava ääres lillemüüjate selja taga on see imelahendus, mida oodati, et see muudaks Tartu pargikultuuri imelinnaks. Arvan, et ei ole. Võistlustöö Kant illustratsioonidelt vaatab vastu ettepanek rajada massiivne kõrghaljastusmaht, mis meenutab energiavõsa. Vaade Vanemuise teatri jalutusruumist võib ju olla eksklusiivne, aga mujalt?

Park ja pargi uuendamine, mis oli võistlusülesandes, hüljati suures osas ning võitnud tööga kavandatakse Vanemuise teatri nõlva ette uut linnaväljakut, plaanile vaadates rohkem küll parklalaadset moodustist.

Enamik tartlasi ja Tartu külalisi saabub bussijaama või raudteejaama kaudu linna keskusesse ja siis suunduvad justkui tunnelisse, mille üks külg on energiavõsalaadne istutus ja teine külg makaronsammastega katusealune. Vanemuise teater jääb hoopiski varju. Tartu kaubamaja sein ei muutu sellest energiavõsast atraktiivsemaks ei lähivaates ega Riia mäelt või Vanemuise terrassilt vaadates. Hoonete seinapindade atraktiivseks haljastamiseks ja linnakeskkonna tervislikumaks muutmiseks on Euroopa linnadest näiteid küll ja veel. Tuleks haljastada kaubamaja ja teiste suurte hoonete seinapinnad või ääred.

Alternatiiv oleks ju istutada puuderida Küüni tänava kaubamajapoolsele küljele. 

Kas praeguse pargiala Vanemuise-poolse pinna katmine heledatoonilise graniitplaadistuse või töödeldud betooniga aitab kaasa heade kaugvaadete avamisele Vanemuise vaatlemiseks? Ja vastupidi? Kindlasti mitte. Kaugvaade Küüni tänavalt Vanemuisele võidakse võidutööga hoopis sulgeda. 

Lõpetuseks veel kord sellest, kas südalinn vajab pargi asemel uut, veel ühte ürituste korraldamise platsi. Kindlasti mitte pargi likvideerimise hinnaga. Kui lahtiste silmadega Ülikooli-Vanemuise-Küüni alal ringi vaadata, hakkab ka uus vana päris suur plats silma, see on suuremgi kui pargi asemele rajatav plats oleks. 

See plats algab Vanemuise 7 kohalt ja suundub väikese kaldega Vabaduse puiestee poole. Ühel pool on kesklinna park ja teisel pool kaubamaja, mille trepistik moodustab ka valmis tribüüni juhuks, kui keegi peab vajalikuks aeg-ajalt sel seista ja paraadi vastu võtta või üritust vaadelda. Tuleb ainult mõned tõkendid sellelt alalt kõrvaldada ja praegune parkla sulgeda ajutiselt või alatiseks. 

Kas poleks Tartul ammu aeg rakendada süsteemi «pargi ja sõida ühissõidukiga», nagu näiteks Tallinnas. Pealegi on Kvartali valmimisega kesklinna lisandunud 360 parkimiskohta. 500 kohta on Tasku parklas. Keegi Pariisis Garnier’ ooperimajja minejatest ei arva, et peab saama auto parkida ooperimaja ette.

Tartu ei vaja uut graniitsillutisega «demokraatlikku platsi», vaid ilu ja tervist pakkuvat parki, kus saavad istuda emad-isad, vanaemad-vanaisad ning mängida või puid-põõsaid-mutukaid uurida lapsed. Ka lühiajaline viibimine pargis või sellest läbi liikumine kosutab tervist, rääkimata sellest, et park reguleerib mikrokliimat. 

Tarkus ja tasakaalukus ei peaks heade mõtete linnas veel lõplikult kaotsi läinud olema.